Kiire meenutus, kas mul võiks kuskil koti põhjas leiduda mõni kupüür, andis vastuseks ei. Ärkamine ja hommik lastega võõras linnas oli hõivanud teadvuse tuhande pisiasjaga, nagu: kas kõigil on kõhud täis, pissid tehtud, sandaalid õigetpidi jalas? Kas autovõtmed leitud? Ega lapsed üksteise klobimisega liialt hoogu lähe? Jõuad sa siis mõelda, millist hingeelu elavad arveldusarved.

“Vabandust, mul jääb praegu tasumata. Pean pangaautomaadi juures ära käima,” püüdsin olla vapper. Lastele juba pihku pistetud jäätised krabasin kiirelt tagasi, kuniks pakendid veel terved. Supermarketi kassalindil laiutas hunnik toidu­aineid. Pisut hoogu läinud silmakontuuriga kesk­ealine kassiir prahvatas: “Einoh, see ei ole võimalik! Ma lõin kõik need asjad süsteemist läbi ja nii palju rahvast ootab teie järel!” Vähemalt kümnepealine saba ajas kaelad minu poole küsivalt õieli. Kassiir ei suutnud kuidagi tehingu tühistamisega leppida, aga lõpuks ei jäänud tal muud üle.

Sedasorti räbalad olukorrad on olnud paraku mu enda valik, täpsemalt öeldes: valikute summa. Meenub, kuidas kunagine ülemus väljendas pettumust, et ma pooleaastase beebi kõrvalt juba tööle ei kibele. “Sa jätsid mulle kirgliku töötaja mulje,” ütles ta. Aga näe, pea kuus aastat hiljem ja kahe lapse võrra veel rikkamana harrastan endiselt hipindust. Karjatan lapsi, ilma püsitöö ja -sissetulekuta. Emapalk juba ammu läbi. Aga sisemine tahe olla oma väikeste lastega võimalikult palju koos ja veendumus, et see ongi lastele varases lapsepõlves kõige tähtsam, on kaalunud üles riski leida end täbarast seisust.

Eks ta ole raju küll pendeldada kahe ideaali vahel – kasvatada kodus lapsi ning võidelda mingisugusegi majandusliku toimetuleku ja sõltumatuse eest.

Mille peale kolme lapsega perel siis raha kulub? Kui jätta kõrvale kõik ootuspärased püsikulud, on mulle suurimat üllatust pakkunud toidurida. See on nagu must auk, kui pere kasvab ja soovid pakkuda vaheldusrikkamat menüüd kui kartul ja makaronid. Ei saa enam nii, et tood poest viis banaani, siis on ju kohe otsas. “Palun mulle... kaheksa banaani. Või, oot, pange ikka 12... tähendab... 20,” tellin turumüüjalt. “Kas teil väääga palju lapsi?” on vene noorhärra teisel pool letti rõõmsas hämmingus. “Ee, tuleb suur smuutipidu, sinna vaja palju banaane,” pudistan punastades. Tuli ka, aga tegelikult on see mu pere jaoks täiesti adekvaatne kogus, et piisaks kauemaks kui paariks päevaks.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu