“Ma saan ülehomme öelda koolis, et ma käisin Eesti kõige suuremas ja ilusamas muuseumis,” hõiskab Kevin (9), kui me oma laupäevaõhtuse ligi kolmetunnise ringkäigu uhkes ja avaras vast­valminud Eesti Rahva Muuseumis ehk ERMis lõpetame. Emma (8) teatab aga tähtsalt, et tema plaanib siia õige pea tagasi tulla, sest kolmest tunnist jäi ilmselgelt liiga väheks. “Kui see teadusnurk ka tööle hakkab, kus katseid tehakse, tulen mina ka kindlasti tagasi,” lisab omalt poolt teadushuviline Markus (6).

Kui muidu on sõnal “muuseum” laste jaoks veidi igav mekk juures, sest seal peab enamasti ju vaikselt liikuma ja giidi juttu kuulama, siis ERMis nii ei ole. Seal ei ole keelatud isegi joosta, ronida, voodisse pikali visata, mööda mägesid turnida või siis puute­tundlikke ekraane näppida. Turni, roni ja näpi niipalju kui kulub, ainult et teisi külastajaid segada ei tohi. Kui päris aus olla, tundus mulle kohati, et meie kahe pere neljalapseline kamp tundis ennast ERMis isegi kodusemalt kui meie, täiskasvanud, sest pisikesed sõrmed olid ekraanidel uusi jutukesi, fotosid ja filme kiiremad ette võluma, kui täiskasvanutel see välja kukub. Digiajastu lapsed ikkagi.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu