“Tahtsime, et Maik hakkaks varakult sporti tegema sellepärast, et ta ikka õigel teel püsiks – treener on ju nagu teine ema-isa või lapsehoidja,” muigab Ruta (44). Juba kolmanda hooaja lõpetas korvpallitrennis ka Tristen Mattias (5). Noorim vend Derek (3) lennutab praegu palli veel koduõues, aga Karolin Victoria (11) sai äsja kaela esikoha­medali klubisisesel ujumisvõistlusel.

Hetkel ajab Kotsarite avaras oskarlutsulikus koduõues – kust ei puudu lilled, päike ja heinamaa – palli taga ka kaunis ameeriklanna Emmy Carlton (22), Muhu tikandiga kleit üll. Ta on varem (silmanähtavalt) tõsiselt jalg­palliga tegelenud ja võitnud Maik-­Kalevi (20) südame, kuigi mõistagi mitte vaid sel põhjusel.
Korraga on kasutuses mitu korv- ja jalgpalli ja vaat et kogu pere. Palle veereb maad ligi või lendab üle meie peade ikka vingelt! Liikumises olek on siin peres lihtsalt nii loogiline eluviis ja kõige teravamad söödud tulevad ikka Maikilt ja Egonilt (44), kes praegugi mitmes võistkonnas korvpalli mängib ja võistlustel käib. Ka suur osa Tristeni visetest tabab sujuvalt korvi.

Eeskuju kasvatab

Seisan lummatult, suu ammuli, spordimäsu keskel. Kahe väikse poja emana on mul kindel plaan välja selgitada, kuidas selliseid sportlikke ja arukaid lapsi kasvatatakse. Olen selle retsepti nimel nõus kasvõi ise palliks hakkama. Maik-Kalev on lahkelt nõus retsepti mulle avaldama: “Vanemad on mind oma eeskujuga kasvatanud. Eelkõige on nad tahtnud, et minust saaks hea inimene, tulemused spordis pole olnud esma­tähtsad. Neile on olulisem, et oleksin peresuhetes hooliv ja saaksin majanduslikult hakkama.”

Maik-Kalev on muljet­avaldavalt pikk (211 cm!), šarmantne ja suhtleb vilunult. Seda on ilmselt lihvinud ka sel kevadel ridamisi antud intervjuud ja pressi­konverentsid. Ta mängib Lõuna-Carolina ülikooli meeskonnas – eesti mees aitas tublisti punkte koguda, et võistkond jõudis kevadel Phoenixis toimunud üliõpilasliiga NCAA poolfinaali, kus ta saadeti platsile algviisikus. NCAA parimates klubides mängimist peetakse stardipakuks korvpallimaailma tippu ehk NBAsse või Euroliiga tippklubidesse jõudmisel.

Maik-Kalev ei varja, et just sinna tal plaan välja jõuda ongi, mis sest, et tänavu jäi poolfinaali­mäng nende klubile viimaseks. “Korvpall, nagu iga spordiala, on väljund, kuidas saada paremaks inimeseks. Spordis õpid, et ei tohi alla anda ja et oma tahtmise nimel tuleb tööd teha. Distsipliin on kõva. Isegi kui sa lõpuks tippsportlasena läbi ei löögi, tuleb spordist saadud pagas igas töös kasuks,” on ta veendunud.

Nõudlikud vanemad

Maik-Kalev tunnistab, et vanemad nõudsid temalt kooli ajal palju, poissi omakorda motiveeris aga see, et ka ema-isa ise andsid endast kõik. Et poeg saaks minna viieselt Audentese spordi­kooli korvpallitrenni ja kohe varsti samasse erakooli, tuli vanematel kahel töökohal käia, möönab Ruta. “Me oleme lastele pühendunud pere, kõik muu on teisejärguline. Aga see sobib ja meeldib meile,” ei kahetse vägilasemõõtu poja ema hetkegi. Muide, Maik-Kalev kaalus sündides 4700 grammi, Tristen aga lausa 5200!

“Mõnikord ehk tundus koormus suur, sest koolipoiss ei viitsi ju vahel õppida, aga praegu olen vanematele väga tänulik. Korvpall on mu elu esimene armastus – kui ma mängima lähen, naudin seda täiega, kõik mured kaovad,” pihib Maik-Kalev. Trenni ajada pole teda vaja olnud – sinna on ta ikka ise jooksnud.

Oma kogemusest kinnitab noormees, et lapsed arenevad füüsiliselt ja vaimselt erineva kiirusega, seega ei maksa meelt heita, kui kohe tulemusi ei saavuta. “Kui väga tahad ja treenid, on kõik võimalik. Sellist asja nagu talendikus pole olemas. On kõva töötahe!” Noormees meenutab, kuidas ta alla 16aastaste seas Eesti koondisesse veel ei pääsenud, ka pikkust polnud siis veel piisavalt. Kuid vanemad uskusid temasse ja poiss treenis edasi, kuni jõudis 17aastaselt 18aastaste koondisesse. Pikalt ta aga kauaoodatud eesmärki nautida ei saanud – koondise võistlusel tuli vigastus. See oli raske aeg nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Päris kõrvale asi õnneks ei jäänud, sest just sel ajal tuli kasvuspurt, mis aitas rajada teed korvpalli tippu, lisaks koostasid treenerid poisile tollal eraldi treeningprogrammi.

Skype aitab suhelda

Maik-Kalevil on aastas puhkust kolm nädalat: kaks ja pool nädalat suvel ning kolm päeva jõulude ajal. Oma suvist puhkust ta meie külaskäigu ajal Eestis veedabki. Muul ajal on iga kahe nädala tagant üks vaba päev. Perega suhtlevad nad iga nädal peamiselt Skype’i teel. “Rüblikud, nagu need väiksemad on, vahel kilkavad ekraani taga rõõmust, nii et ega rääkida eriti ei saagi,” muigab Maik-Kalev, kuid tõsineb kohe. “Utoopiline on olla eemal, kui õde-vennad kasvavad nii kiiresti. Mul on kahju, et ei saa olla nende juures ja abiks. Aga ma loodan, et vähemalt eeskujuks saan olla.” Selle tõestuseks demonstreerib Tristen oma uut, samal päeval juuksuris lõigatud soengut. See on t ä p s e l t selline nagu Maik-Kalevil. “Vaa-ta! Vaa-ta!” hõikab Tristen ja pall juba lendabki korvi – just nimelt venna eeskujul on ta usin trenniskäija.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu