Sinul aga on vaja kaelast saada musttuhat kuhjunud kohustust, nende seas pea 300leheküljelise raamatu lõpetamine, korteri suurkoristus ja tuunimine üürnike jaoks, paari artikli kirjutamine, läbirääkimised ülemusega töise tuleviku osas, vanema lapse eelkooli vahet sõidutamine, kohvrite pakkimine. Ja seda üksi, kolme kodus kasvava lapse kõrvalt.

Esimest korda elus panin Facebooki üles appikarje. Õigemini viisaka kuulutuse, sest mulle ei meeldi südantlõhestavad hüüded sotsiaalmeedias. Olin kõik võimalikud lapsehoidjakandidaadid läbi suhelnud, aga kõik olid hõivatud. Niisiis heitsin kõrvale tunde, et niigi stressirohketel päevadel pole mu lastel vaja oma seltskonda neile võõrast inimest, ja küsisin: kes tahab homme päeval minu võsukestega mängida, nii 3–4 tundi?

Huvi võimaluse vastu oli nadi. Täiesti arusaadav, sest kes siis üht­äkki keset teisipäeva lastega mängida tahaks? Aga lootuskiirena reageeris üks tore ja aktiivne linnajaokaaslane: “Vabalt võin su lapsed mängima viia, et saaksid neist puhkust!” Järgmisel päeval oli ta küll kinni, aga pakkus välja, et aitab mind paar päeva hiljem. Vahetasime mitu õhinast pakatavat kirja sellest, kuidas noored emad võivad vastastikku vabu õhtuid pakkuda, kasvõi selleks, et saaksime oma kaasadega taas kord tutvuda, kinno või teatrisse söösta, et kui tore, et saame luua kogukonda ja elu muutub kohe õnnelikumaks.

Kui kätte jõudis SEE päev ja minu väljapakutud kellaaeg, saabus vaikus. Noh, mitte päris, sest minu kõrvades kumisesid laste kilked segamini jonni­hoogudega – olin mõne suutnud juba õue meelitada, ühel olid veel pooled riided selga panemata. Jagasime maid, kes millise sõiduvahendiga parki läheb – kes jalgrattaga, kes tõuksiga, kes saab endale jooksuratta. “Lapsed, pissile! Kel on veel käimata?” Püüdsin anda endast parima, et kõik seal pargis sujuks... juba oli kell veerand tundi kokkulepitud ajast üle. “Aga kus see tädi siis on?” küsisid lapsed. “Oh, eks ta hilineb natuke, ärge muretsege, oodake rahulikult õues!”

Jooksin ühest toanurgast teise, et saada ennast ja kodu valmis kohe algavaks koosolekuks, raamatu kaastegijad juba ühekaupa saabusidki. Aga kogukonnakaaslasest polnud kippu ega kõppu. Kiikasin aknast välja, seal jalutasid vaid kilekotiga mees ja punane puhvis karvaga kass.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu