Ehkki psühholoogi juurde minek pole enamiku inimeste jaoks enam nii suur eneseületus kui kümme­kond aastat tagasi, on paljud vanemad ikka veel seda meelt, et kui vähegi võimalik, üritame toime tulla omaenese tarkusest. Kui jõud enam kuidagi üle ei käi, küll siis pöördume spetsialisti poole.

Lapsele, keda vaevab mure, hirm või depressioon, on aga iga kaotatud päev piinarikas. Viimases hädas spetsialisti juurde jõudes võib olla juba hilja. Vahel piisaks vaid ühest-kahest visiidist, et nii lapse kui ka vanemate ellu heade soovituste näol kergendust tuua.

Rakveres sündinud ja kasvanud Meelika Randma (30), teises klassis õppiva Kelvini (8) ema, oli kümneaastane ja käis kolmandas klassis, kui tal tekkis kohutav hirm kaotada oma vanemad. “Mu ema on pärit Venemaalt ja isa Eestist, nad mõlemad olid väga töökad inimesed. Meie kodus oli alati esimesel kohal töö, alles siis, kui töö tehtud, sai mõelda muule. Ma ei tahtnud oma murega vanematele tüli teha ja ega meie peres tunneteks või nendest rääkimiseks suurt aega ei jäänudki,” analüüsib Meelika tagant­järele oma hirmu põhjusi. Nii kogunes väikese tüdruku õlule tilkhaaval raske koorem. Esialgu väljendus see klammerdumisena ema külge, lõpuks lahvatas aga paanikahoogudena.

“Kui ema läks kolme kilomeetri kaugusele poodi, hakkasin kartma, et ta ei tule enam tagasi. Või kui ta sõitis Moskvasse vanaemale külla, muretsesin, et ta jääbki sinna. Kui isa pidis Tallinna komandeeringusse minema, arvasin, et ei näe teda enam iial. Või mõtlesin, et tema töö juures juhtub midagi koledat ja ta saab surma. Mul oli kogu aeg tunne, et äkki midagi juhtub,” kirjeldab Meelika oma ­tookordseid hirme.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu