Paar päeva tagasi oli selgunud, et kujutlus sotsiaalse ettevõtmise ja perepuhkuse elegantsest ühendamisest ei taha kuidagi täituda. Mees avastas, et oli meie saarele reisimise päeval lubanud osa võtta ühest avalikust arutelupaneelist, mis leidis aset Eestimaa teises, lõunaotsas. See tähendab, et tema oli lahkunud juba enne kukke ja koitu ning mul tuli argitoimetada, samal ajal kohvreid pakkida, poodidest töötoaks vajalikke asju otsida ja oma pudinatega kohale sõita üksi.

Vinti aitas juurde keerata tõik, et vanim laps oli saanud eelmisel päeval toidumürgituse ja viimase 12 tunni jooksul kolm korda oksendanud. Mõistlik oleks olnud reisiplaan üle parda heita ja lastega koju jääda. Aga see ei olnud variant. Vajadus lubadust täita ja saare suunas minema põrutada oli lihtsalt nii metsikult suur.

Lapsi autosse pakkides küsisin kõiksuselt: miks mul on seda vaja? Kui reis algab raskelt, siis kas kuskil ootab mind ka väike lohutav auhind?

„Halloo, Hele-Mai, tead ... Mu käe otsas ripub praegu mitu väga rasket kotti, täis toidukraami, veetsin turul vist kaks tundi, aga Kõrvemaalt helistati just ning öeldi, et seal möllab torm ja sajab rahet, tuul on jäiselt külm,” püüdsin vältida emotsionaalseid võnkeid, artikuleerides sõnu mahedal toonil.

Olin just vihmahoo alt autosse hüpanud ja pühkisin vett silmadest ära. Turulkäigule oli eelnenud asjade pakkimine metsatoitude kokaraamatu pildistamiseks ja ööks ripptelgis. Sinna sekka laste kantseldamine ja söögitegemised. „Eks me peame nüüd selle sõidu ära jätma,” võtsin kuivalt kokku. Pisukese vaikuse järel aga kõlas mulle vastu: „Ei. Me ei jäta oma reisi ilma pärast ära. Kui hakata Eestis asju ilma järgi sättima, siis jääb kõik tegemata. Nii et – lähme!”

Kuulasin, kuidas hea sõbra jutu taustaks rabistas vihm vastu autoplekki, ja mõtlesin: ta on vist hulluks läinud! „Aa olgu, olen varsti su maja ees,” kostsin. Viskasin kodus auto kotte ja lapsi täis, sekka hüppas ka mees ja sõit tundmatusse võis alata.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu