Beebi kasvab, järelikult on kõik hästi. Rumi on saanud pooleaastaseks ja endast juba virnade viisi väikseks jäänud rõivaid maha jätnud. “Tahtsime ju külaliste tulekuks ilusad riided panna!” hüüab – nüüd tuleb üks pikk nimekiri: näitleja, laulja, laulu­sõnade kirjutaja, joogaõpetaja, psühholoogia­tudeng ja blogija – Marilyn Jurman (31).

Ta kaob kiirel sammul, jalad justkui vaevu põrandat puutumas, tagatuppa uusi riideid otsima. Emadus ongi naisele tiivad andnud – nii hästi tunneb ta end selles rollis. “Iga päev nagu meeletult armunud,” tunnistab Marilyn. “See!” tõmbab ta silmade särades kapist välja meriinovillased kõrvitsaoranžid sipukad, Janno (33) ema kootud.­ Juhuslikult täitsa teemavärv – äsja on Rumi saanud oma esimesed ampsud kahvliga peeneks tambitud kõrvitsast ja porgandist. “Väga hästi maitses talle, suu hakkas juba siis tööle, kui lusikas alles lähenes,” seletab ema kerge imestusega.

Rumi on olnud seni tõeline tissi­gurmaan. Pole paremat maitset kui emapiimal ning pole olemas muret, mille vastu ei aitaks emme rind. Kui Marilyn jättis tirtsu kord lutipudeli ja väljapumbatud piimaga vanaema hoolde, keeldus Rumi kangelaslikult toidust. Väike vapper tüdruk ei nutnud, keeras vaid pea järjepidevalt kõrvale, surus huuled prunti ja ootas, millal ema tagasi jõuab. “Näe, Tiss tuleb!” hüüab vanaema sestpeale Marilyni, kui too lapse juurde kiirustab.

Üks laps on vahva

Noor pere elabki hetkel Marilyni vanaema juures, otsides samal ajal oma pesa. Vanaemast on lapsehoidmisel asendamatu abi. “Ma ei tea, mida teevad emad, kes on lapsega päevad läbi üksi,” on naine nõutu. “Või õigemini – tean küll, väga hästi! Siis sa ei teegi midagi, muudkui valvad last. Heal juhul pesed hambaid, no kui jõuad.”

Janno ja Marilyn on jõudnud järeldusele, et pole mõistlik hakata maale maja vaatama, kui neil on plaanis palju reisida, kuni laps kooli läheb. “Mulle meeldib küll see romantiline idee maamajast, aga sama romantiline on ka mõte, et me läheme Jannoga hoopis Balile elama, kui Rumi suuremaks saab,” avaldab Marilyn. Otsest arengukava pere juurdekasvuks neil pole, parem üks päev korraga. “Ma olen ise kasvanud üksi – õde on nii palju noorem, et kui tema sündis, käisin ma juba Viljandis ülikoolis. Ja häda polnud midagi. Üks laps peres on ka väga vahva. Aga vaatame, kuidas elu läheb, never say never.”

Marilyn püüab endiselt kõrvitsavärvilist kostüümi Rumile selga saada. Tütreke keerab end aga naksti kõhuli ja ukerdab eemale. “Jaa, ta roomab, just hakkas,” teatab emme uhkelt. “Õde näitas talle kaugelt mobiiltelefoni ja see oli piisav motivatsioon.”

Hubases segasummasuvilas elab ka Marilyni 12aastane õde. “Ta ongi nagu meie mõlema, minu ja Rumi õde,” muigab mu vestluskaaslane. “See on võrratu, ma ei kujutaks ette, kui neid siin vanaemaga poleks.” Elukorralduse teeb tähenduslikus see, et Marilyn on ise oma esimesed eluaastad veetnud samas korteris. Ehkki lapsehoidjad on kõrvaltoast võtta, pole rinna­piimasõltlasest Rumi üle paari tunni emmest eemal olla tahtnud. “On pisiasju, mida üksi kodus olles beebi kõrvalt teha ei saa – rahulikult duši all käia ja istudes kuuma kohvi juua. Minul on selleks ajaks abilisi,” lausub värske ema tänulikult.

Kolm-neli korda nädalas on psühholoogia­tudeng Marilyn 2–4 tundi koolis. Kui läheb pikemalt, jalutab issi loengute vaheajaks kohale, et naine saaks imetada. Just hiljuti käis ema tütrega ka esimest korda loengus, laps magas selle kenasti maha. “Tegi oma unehäälitsusi üle loengusaali, seal ju kõik kajab,” naerab Marilyn. Üldse räägib ta suure osa ajast soojal naerval toonil – armunud mis armunud! Lapsesse ja uuesti Jannosse ka. “Pole midagi mehelikumat kui näha meest koos meie ühise lapsega toimetamas. Eriti isane ju!” mugistab ta mõnusalt. “Mees muutub automaatselt täiskasvanuks, kui lapse saab. Vaatan teda ja imetlen, kuidas ta kaitseb ja hoiab meid.”

Nali ongi Marilyni elus tähtsal kohal, just must ja kiiksuga huumor. Sketšisarjas “Heeringas Veenuse õlal” näitlemine sobib talle seetõttu eriti hästi. Viimati tegi ta seal kaasa rasedana, need osad jooksevad teles praegugi. “Varjasin siis oma seisundit. Kostümeerijad küsisid iga kord: “Kas sa oled jälle juurde võtnud?” Ütlesin, et jah, ma talvega võtan alati,” itsitab näitlejatar. Tegelikult oli nali siis igapäevaelust kaugel, Marilynil oli hoopis rasedusdepressioon. Aga eks huumor aita ka keerulises olukorras.

“Kõige suurem huumor on see, et mul tegelikult polegi huumorimeelt!” tuleb ta lagedale üllatava väitega. “Olen vastuoluline ja enese­irooniline. Ma võtan hästi tõsiselt kõiki asju, kaalun, mida mulle räägitakse, kuulan tähelepanelikult, panen iga sõna tähele. Kui keegi ütleb, et tegi nalja, siis küsin kohe: oot, oled sa ikka kindel, et see oli nali? Eks nali ja päriselu ongi kokku sulanud. Vahel mulle tundub, et päriselu on nii absurdne ja naljakas, et kui keegi teeks sellest filmi, siis vist ei usukski, et need asjad on päriselt juhtunud.”

Rasedusaegne depressioon

Psühholoogiahuvi tekkis Marilynil juba keskkoolis. “Mis see näitleminegi muud on kui psühho­loogia,” leiab ta. “Pead kehastuma teiseks inimeseks, aga selleks tuleb ta psüühika lahti muukida. Mind on inimhing alati huvitanud, sealt tuli ka näitlemissoov. Miks inimene mõtleb ja käitub nii või naa? Tahaksin inimesi aidata, et neil oleks parem olla.” Eriti põnev on praegu koolis arengupsühholoogiat õppida, sest tütreke kõrval areneb pöörase kiiruga.

Nagu selle tõenduseks käib põnts! Põrandal ukerdav Rumi kaotab kõhuli olles tasakaalu ja kukub peaga pehmelt vastu vaipa. Meie ehmunud nägusid nähes – mitte enne! – toob tüdruk kuuldavale kahtleva jorina. Marilyn haarab tita sülle. “Noo, kas ikka oli valus natuke? Võibolla polnud ka? Panid põmpsti peaga?” Noor ema tunnistab, et peab end jätkuvalt treenima, et mitte hakata ohhetama, enne kui laps ise asjast numbrit teeb.

Kas psühholoogiaõpingud on aidanud paremini lahti mõtestada teda raseduse ajal tabanud meeleolumuutusi?

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu