“Ei tasu ikka lõõpida teiste üle,” muigab Beriti (7), Briti (3) ja Ralfi (2) ema Laura (26) nüüd. “Muidu oledki ise samas paadis – nagu minuga läks.” Teise lapse ehk Briti beebiajal teadvustas Laura endale kohe, et imetamine raseduse eest ei kaitse ja sellele loota ei maksa. Et naine alles taastus sünnitusest, siis olid kasutusel kondoomid ja rasestumisvastased küünlad. Kui tütar sai seitsmekuuseks ja lõppes rinnaga toitmine, palus ema endale välja kirjutada rasestumisvastased plaastrid. Kuid neid kasutama hakata ta ei jõudnudki. Päevad polnud tal veel alanud ning arst soovitas igaks juhuks enne rasedustest teha – mis näitas suureks üllatuseks kahte tuttavat triipu!

“Läksime kohe arsti juurde, et teada saada, kaugel rasedus on. Alguses oli mõte rasedus katkestada, sest meie perel polnud kaugeltki plaanis kolmandat last saada,” tunnistab Laura. Teine laps oli veel täitsa beebi, pealegi põdes sageli hingamisteede haigusi. Elati kahetoalises üürikorte­ris. Arst kinnitas uskumatut tõsiasja – rasedust oli 17+ nädalat – ja ütles, et uuel nädalal saab ehk juba lapse soogi teada. “Küsisin tohtrilt, mismoodi on võimalik, et ma ei suutnud oma rasedusest aru saada?! Mul oli ometigi juba kaks rasedust varem olnud,” meenutab Laura. “Arst arvas, et kuna toitsin last rinnaga, siis tegeleski keha vaid sellega ning uus rasedus jäi tagaplaanile ja märkamata.”

Esiti oli naine ootamatust uudisest nii läbi, et nuttis terve tee arstilt koju. Ei osanud enam kuidagi eluga edasi minna. “Šokk oli tohutu. Mitu kuud ei suutnud ma selle mõttega harjuda, kõik tundus nii keeruline,” jutustab naine. “Lõpuks suutsime end kuidagi koguda, hakkasime valmistuma kolmanda lapse sünniks, soetasime oma kodu.”

Lapse liigutusi hakkas Laura tundma pärast 18. rasedus­nädalat. Kaal oli tal seni püsinud sama mis pärast teise tütre sündi. “Olin veidi kõhukas ka, ju siis oli tal piisavalt ruumi seal kasvada,” juurdleb ema. Ning arvab, et õigeks ajaks haiglasse sünnitusele jõudis ta ainult seetõttu, et tegi öösel Britile piima soojaks. Kaks eelmist päeva oli naine tundnud ebaregulaarseid valusid, kuid jätnud need suurema tähelepanuta. Nüüd unesegasena ei pannud aga tähelegi, et valud on juba regulaarsed. “Kui Britt siis ärkas, et piima saada, lõi mul äkki pildi selgeks ja sain aru, et nüüd ongi minek. Selleks hetkeks oli valude vahe viis minutit. Kui mu õde meile jõudis, et vanemaid lapsi valvata, oli vahe juba kolm minutit ja haigla ukse taha jõudmise ajal minut koos täisavatusega. Nii kui palatisse sain, avati veed ja laps oli käes. Naerame siiani, et küll see soov meie perre tulla oli ikka suur, et poiss end algul nii kaua peidus hoidis ja siis nii kiirelt meie sekka saabus,” räägib Laura.

Talle meenub üks kõnekas seik. Kui keskmine laps oli kuuekuune, käis ta tervendaja juures. “Tervendaja ütles, et näeb meie peres kolme last. Mina selle peale, et ei, meil on kaks last ja nii ka jääb! Tagasi mõeldes saan aru küll, miks ta seda nägi.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu