“Küllap pean alustuseks kohe selgeks tegema: Allan (6) on meie imekallis lapsendatud poeg,” alustab ema, kelle vanem laps on juba täisealine. “Esimesel tutvusel Allaniga, kui käisime teda lastekodus vaatamas, saime teada, et sellel üdini rõõmsameelsel pooleteiseaastasel Mr. Sunshine’il on kaasa­sündinud neerupealiste puudulikkus. Sünnitus­majas olid tohtrid taibanud, et vast­sündinul, kelle ema kiirustades haiglast lahkus ega tulnud enam tagasi, on mingi terviseviga. Beebi ei tahtnud süüa, oksendas, ta kõht oli lahti ja loomulikult ei võtnud ta kaalus juurde. Diagnoos pandi kiiresti: neerupealiste puudlikkus. Lapsele hakati andma kahte vajalikku hormooni, mida tema neerupealised ise toota ei jõudnud: hüdrokortisooni – ebapiisava kortisooli kompenseerimiseks – ja Florineffi – aldosterooni asendamiseks.

Peagi otsustas Allanit raviv endokrinoloog, et aitab ainult Florinefistki, sest poisi korti­sooli­näitajad olid ligilähedaselt korras. Nii saimegi endale lõbusa väikse selli, kellega oli kõik muidu hästi, ainult et korra päevas tuli talle veerand tabletti Florineffi anda. Purk tablettidega anti lastekodust kaasa ja sõidutasime uue pereliikme koju – uus elu algas!

Allan oskas ise hästi lusikaga süüa, sõi tublisti ja valimata kõike, ning oma tabletiveerandiku võttis vastuvaidlemata ja vilunud neelatusega sisse. Ei mäleta, et teda oleks kurnanud sel eluperioodil köhad-nohud või viirused, kuigi ta käis paar päeva nädalas lastehoius ning puutus omaealistega ninapidi kokku.

Hädad algavad

Aasta pärast kolisime mehe töö tõttu Kreekasse. Allan läks rahvusvahelisse lasteaeda, kus lasteaiapäev lõppes pärastlõunal. Suhtlejale poisile oli see meeltmööda – sai pool päeva koos eakaaslastega mängida. Tasapisi hakkasid tema eestikeelse lõbusa loba sekka sattuma kreeka- ja ingliskeelsed sõnad.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu