Kadakate vahele peitunud majad järgivad rangelt kompassi täpsusega ilmakaari. Asumisse sisenedes meenub Gunnar Aarma vahendatud õpetus jooga ja püramiidide energiast ning tunnen, kuidas kogu küla kiirgab nähtamatut, aga tajutavat positiivset energiat.

Pikanite pere vanemad lapsed Oliver (16) ja Pärl (15) on sõpradele külla läinud. Minu saabumise ajal on Margusel (42) koos Pääsu (3) ja Roosiga (6) käimas peitusemäng. Ülle (42) kutsub mind edasi püramiidi avatud kööki – võtan istet ja uudistan ehitist seestpoolt. Üritan tajuda energiat. Otseselt ei tunne justkui midagi, aga eks see nõua vast pikemat aega, lohutan end mõttes.

Peidust ilmuvad välja õhetavate põskedega tüdrukud. Margus istub laua äärde ja lapsed võtavad suuna mängunurka, mille keskmeks on viilkatusega nukumaja.

Ei saa ma püramiidist oma peas üle ega ümber ning küsin seetõttu kohe alguses: “Margus, kas noad teritavad teie kodus end ise?”

Margus hakkab naerma: “Kahjuks mitte. Hea, et mainisid, peangi selle töö ette võtma...”

“Aga piim ei lähe hapuks?” uudishimutsen edasi.

“Läheb ikka mingi aja jooksul. Ei ole õigupoolest testinud, kas see võtab kauem aega kui harilikult või mitte... Aga jah, see küla on otseselt sündinud Gunnar Aarma õpetuste inspiratsioonist. Kuidas saada ja olla kontaktis iseendaga? Selles mõttes on püramiid nagu kiirendi, siinne energia aitab sul lihtsalt rutem kohale, see tähendab iseendaga kooskõlla jõuda.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu