Mõnikord on muidugi tore lapsega põrandal tornikesi ehitada või nukkude kodu mängida, kuid kust läheb piir?

Tartus elav Jaanika Annast (28) on kolme poja – kohe viieseks saava Ken-Richardi ning pooleteise­aastaste kaksikute Rasmuse ja Robini ema. Ta on oma lastega palju koos mänginud ning ütleb, et naudib seda – pigem mängib lastega ja jätab kodu koristamise öisele ajale, kui lapsed magavad. “Kuni kaksikute sünnini mängisin suurema poisiga väga palju. Me tegime kõike koos ja otsisime aina ühiseid tegevusi. Mäletan, et olin viimaseid kuid lapse­ootel, olemine oli päris raske, kuid käisin Ken-Richardiga lausa ülepäeviti rannas. Ikka sellepärast, et lapsel oleks tore,” räägib Jaanika. “Minu päevad koosnesid Ken-Richardiga tegelemisest – koos joonistamisest, värvimisest, õueskäikudest.”

Kolme poja ema ütleb, et varem oli ta üsna kindel, et lapsega peabki kogu aeg tegelema ja mängima. Aga nüüd on ta hakanud asju veidi teisest vaatenurgast nägema ega ürita enam iga hinna eest nooremate laste aega ära sisustada neile pidevalt tegevust otsides. ”Neil on niisamagi lõbus! Olen teinud muutusi lastega tegelemises ka seetõttu, et näen, kuidas minu suurem poiss nagu ei oska üksi mängida. Jah, on hetki, kus ta paneb oma toa ukse kinni ja tegeleb segamatult oma asjadega, kuid tavaliselt väga lühikest aega. Juba varsti on ta jälle minu juures, et “emme, mis me nüüd teeme” või “emme, kas läheme õue”.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu