“Hei, kas nägid seda kivide ­teemat?” tuiskab ühel päeval­ mu meilboksi kiri Epult. “Minu elus on praegu uue otsimise või vana taasleidmise aeg: kristallid, vääriskivid, hõbeehted otse India küladest... Kui aeg sobib, tule vaatama!”

Ikka see kirglik, leegitsev Epp. Laupäeval vääris­kivi-kire ja järjekordse India-reisi lugude jagamine Tartus kodulaua ümber, pühapäeval­ samalaadne üritus Tallinnas. Esmaspäeva öösel neljast viieni skaibiseanss Ameerikas õppiva­ tütre Martaga (12), hommikul abikaasa­ ­Justini (36) paastulaagrisse saatmine, siis Anna (8) kooli, Maria (4) lasteaeda ning ise kella kaheksaks vene keele tundi. Siis kiired kirjad arvutis, Anna naabritüdrukuga ujuma ja ise spordi­klubisse. Noortele kassi­dele Nestorile (1) ja Tsitsule (8 kuud) süüa ja ise pere lemmik­leedi Kurru-Nurruga (8) loomaarsti juurde...

Epp on natuke nagu Lindgreni raamatu-Tjorven, ainult palju kiirem. Oma ümarate põskede ja jultunud ilmsüütusega võiks ta päevad otsa külatänaval tolmuste varvastega ringi lehvida, möödakäijatele enneolematuid muda­kujusid maha müüa ja päevas­ vähemalt kümme uut tuttavat leida. Laste­lood sobivad talle – ­kevadel Bolognas lasteraama­tute messil taipas ta kohe, et on omade, enda moodi veidrike seas. Ja Stockholmis Junibackenis Vendade Lõvisüdamete maale jõudes löristas tänulikkusest nutta. Vahel soovibki Epp olla üleni lastekirjanduse sees ja suurte inimeste juurde oma nina mitte toppida…

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu