Oh... vanasti mulle meeldisid ööd, ma ei ole kunagi olnud hommikuinimene. Miskit sellist on öödes, mis on mind alati tõmmanud: külm pimedus, teatav tuimus, vahel isegi julm vaikus. Jah, vaikus on vist see, mis ongi mind kõige rohkem kütkestanud. Võimalus oma hingetõmbeid kuulata ja iseenda sisse vaadata.

Kell on umbes kaks öösel. Ega ma õigupoolest täpselt ei teagi, võimalik ka, et kell on hoopis üks või kolm. Mis vahet sellel on, mis kell on, nagunii magab lapsevanem siis, kui laps magab. Igatahes hiilin ma hiirvaikselt magamistoast tagasi elutuppa, hinges lõõmab rõõm: jess, laps magab! Istun võidurõõmsalt diivanile väsinud jalgu puhkama, kui kostab kääks ja järgneb vaikus.

Jääme mehega (Paul, 23) kuulama. Kostab teine, juba oluliselt nõudlikum kääks. Hakkan ennast püsti ajama – see võtab vahest kaks sekundit – ja selle ajaga on teises toas “magav” pliks toonud kuuldavale suursuguse röögatuse. See ehmatab ka Pauli diivanilt püsti ning jookseme mõlemad lapse voodi juurde, jääme jalutsisse seisma ja vaata­me küsivalt kuu­vanuse pambu poole. Neiu jääb hetkeks sama küsiva pilgu­ga saabunuid uudistama ja jätkab siis oma valju hääle kasutamist sihtotstarbeliselt. Haaran ta sülle, ja meie igaöine saaga ongi alanud.

Häguselt võib öelda, et kella kaheksast õhtul algab meie katsetuste jada oma printsessi tudile saada ja noh... see on üks lootusetu juhtum kuubis. Mina ei mäleta, et keegi oleks kunagi mulle öelnud, et gaasivalud on sedavõrd õudne nähtus, ja võimalik, et teistel beebidel see nii hull polegi. Me oleme Pauliga muidugi juba vaikselt proffideks saamas, sest kuidagi on ju vaja seda väikest ilmakodanikku aidata. Oleme sisuliselt kõike proovinud. Näiteks kell neli öösel sooja vanni teinud, kõhukest õrnalt masseerinud, käe peal kussutanud, õla peal kussutanud...

Üleüldiselt on meie lemmiktegevuseks saanud lapsega mööda korterit ringi kapata ja seda siis õhtul kella kaheksast kella nelja-viieni varahommikul.

Miski muu ei aita

Meie väike tips on nüüd juba pea kuu vanune, 5 sentimeetrit pikem ning pool kilo raskem kui sündides, kõvasti lärmakam, tegusam, aga ikka sama armas tegelinski. Päevane aeg on üldiselt lust ja lillepidu, ööd on aga järjest huvitavamaks muutumas. Loore on osav elukunstnik ja seega ei ole päevad kunagi vennad, veel vähem ööd.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu