Maris Kask (23) kasvatab kaasa Jaaniga (23) aasta ja seitsme kuu vanust Johannat. Esimest korda jättis Maris tütre isa hoolde, kui see oli ühekuune, ja käis maniküüris. “Laps oli rinnatoidul ja sai olla minust eemal maksimum kolm tundi. Alguses oli mul suur hirm, et äkki ta nutab terve selle aja ja midagi juhtub,” tunnistab Maris tagantjärele oma muret. “Kui aga koju jõudsin, ootas mind ees natuke näljane laps, ent hullu polnud küll midagi.” Nii jäi tita isaga koju iga kolme-nelja nädala tagant, et emme saaks end natuke tuulutada. Alguses, tunnistab Maris, oli tal ilma lapseta ikka väga kummaline tunne ringi käia.

Elukaaslase õe hoida­ jäi väike Johanna esimest korda üheksa­kuuselt, kui ema-isa kaks päeva spaas veetsid. “Et tädil on endalgi laps, ei olnud mul mingit hirmu. Ütlesin küll, et ta võib meile helistada iga kell, kui midagi vajab, kuid mingit kõnet ei tulnud – nad said väga hästi hakkama. Järgmisel päeval koju jõudes ootas meid ees rõõmus, naerusuine laps. Oleme saanud mehega võtta aega teineteise jaoks ja käia nii kinos, teatris kui spaades. Õnneks on tädi alati nõus Johannat hoidma, kui vaja,” rõõmustab Maris.

Maris koos mehega on seda meelt, et vahepeal on vaja olla kas päris üksi või paarina kahekesi. “Hea suhte nimel peab mõnikord ka ainult teineteisele pühenduma. Selleks on vaja olla kahekesi, ilma et laps kõrval kogu aeg midagi sooviks,” leiavad nad. “Kuigi eemal olles mõtleme pidevalt, mis Johanna teeb ja kuidas tal läheb.”

Naine teab sedagi, et emana on tal vahel vaja aega, et lasteasjadest eemale saada, natuke puhata. “Kui lapsel on päev läbi paha tuju olnud ja mees pikemalt tööl, tekib ikka väsimus. Õnneks on mul nii hea mees, et kui ta jälle rohkem kodus saab olla, võin mina minna jooksma, kohtuda sõbrannadega ja oma akud täis laadida.”

Maris arvab, et ega lapski lahusolekute ajal kannata. Õpib hoopis pisut iseseisvam olema ja mõistma, et ema ei saa kogu aeg kõrval olla. “Sügisest käib Johanna lasteaias. Arvan, et just tänu sellele, et ta on varem olnud vanematest eemal, teiste inimestega, läks tal harjumine laste­aiaga lihtsamalt,” ­nendib ema.

Algusest peale on Maris olnud arvamusel, et lapse juurest ei hiilita salaja minema. “Alati lehvitame, kallistama ja räägime, et emme-issi käivad ära ja tulevad varsti tagasi. Hakatuseks on ehk korra väike jorin olnud, aga ruttu on ta selle ära unustanud ja mängima asunud. Eemal olles oleme saanud pilte ja videoid oma naerusuisest lapsest.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu