Hiljuti osalesin ühel piiriteemalisel loengul, kus kõik, mis räägiti, oli sulatõsi – ometi tekkis tahtmine ennast kaitsta ja käed rinnal vaheliti panna. Kes meist tahaks end süüdi tunda?

Loengupidaja, kes seda aimas, rääkis oma paarikümnele kuulajale “nendest teistest”, kes oskamatusest piire tõmmata oma laste peale karjuvad. Kes ähvardavad lapse mängu­­asjad prügikotti lükata ja minema visata või ütlevad, et kui sa oma venna peksmist ei lõpeta, saad laksu. Ja-jaa, seda teevad muidugi “need teised”!

Kas tõesti? Tunnistan ausalt: mina olen oma laste peale vihastanud ja häält tõstnud. Olen ka ähvardanud lelusid ära visata, kui asjad ei hakka liikuma sellises järjekorras ja kiirusel, nagu ma tahan. Nimekiri on pikem, aga see pole asi, millega uhkustada. See on alandlikkus tunnistada, et ma olen inimene ja olen vanemana kogenud valulikult omaenda piiratust.

Eelnevaga ei taha ma välja vabandada mittetoimivaid käitumisvõtteid, vaid sind toetada – laste kasvatamisel on eksimine vältimatu. Täpselt samamoodi, nagu vead on osa elust ja õppimisest. Kui julged vigu teha ja neid tunnistada, saavad su lapsed signaali, et nemadki ei pea olema täiuslikud.

Füüsilised ja isiklikud piirid

Aga piiride juurde! Muidugi oled kuulnud, et piirid (ka rutiinid, raamid) on vajalikud selleks, et luua lapsele kasvuks turvaline keskkond. Et piirid toimiks, peavad need olema selged ja eakohased – lapse kasvades on mõistlik neid avardada.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu