Tallinnas, Kristiine linnaosa ühes vaikses tänavas asub pisut teistmoodi maja kui kõrvalasuvad, 1950. aastate tüüp­projekti järgi valminud eramud. Kui perenaise Merylin Rüütli (35) järel majja astume, on asi kohe selge – tegemist on nutika taaskasutusega. Omaaegsest kitsukesest ühepere­elamust on saanud avar juurdeehitisega passiivmaja, kuhu viimaste jõulude ajal koguni seitse­teist inimest ära mahtus, ilma et keegi oleks teiste varvastel sõtkunud. Ainult liiga palavaks olevat kiskunud, õhutemperatuuri mõttes. Aga õhupuudust selles majas ei ole, sundventilatsioon on samahästi ka kütte eest.

Kodusele õhustikule lisab aroomi pererahva vürtsikas naljasoon ja lõbus meel. Karl Erik (9) ja Hans Robert (8) vaatavad elutoas parajasti multikaid, kui pereisa koos tütar Roosi Karolinaga (4) ülakorruselt alla tuleb. “Vabandust, et pisut aega läks, tegin Roosile soengut,” lausub Karel (38) vabandavalt. Hmm, tundub, et siin majas küll stereotüüpides kinni ei olda.

Ehkki pere kõigil lastel on kaks eesnime, kutsutakse neid enamasti vaid esimese nimega. Välja arvatud juhul, kui nad pahandust teevad. “Siis tulevad käiku kõik kolm nime, sealhulgas perekonnanimi,” ütleb Karel keerutamata. Printsessikleidis Roosi maandub hetkeks poiste vahele teleri ette, siis on ta juba meie juures elutoaga ühendatud köögis, haarab lennult kriidi, et visandada tahvelseinale oma hommikune inspiratsiooni­puhang.

Maja praktilise, samas väga hubase lahendusega on ühtviisi rahul nii ema-isa kui ka lapsed: köögiga on ühendatud hiiglasliku lauaga söögi­tuba; talvel käib põhielu köögist tänava pool asuvas elutoas, suvel liigub aga maja vastaskülge – avarasse klaasseintega suvetuppa.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu