Nagu igal kaasaegsel inimesel, on ka minul YouTube’i konto, millega olen videote vaatamise keskkonda kogu aeg sisse logitud. Kõik minu masinad – alates arvutist, lõpetades telefoniga – on selle kontoga seotud. Ükskõik, millise riistaga ma YouTube’is videoid vaatan, jääb sellest minu kontole jälg. Kui ma YouTube’i lahti teen, pakub see mulle videoid, mida ta mu varasemate vaatamiste põhjal soovitada oskab. Lihtne ja loogiline.

Ma polnud mitu nädalat oma YouTube’i kontot kasutanud, sest seal istub hommikust õhtuni mu tütar. Mirjam vahib igal võimalusel videoid ja minu ligipääs internetile on pehmelt öeldes piiratud. Ma ei teadnud, mida ta sealt vaatab. Oleksin pidanud teadma.

Kui ma end üle pika aja taas YouTube’i sisse logisin, nägin jahmatusega, et see soovitab mulle klippe paljastest Hiina lastest. Tõsi mis tõsi – kogu soovituste lehekülg koosnes eranditult videotest, kus alasti Aasia imikud küll vannis, küll koduses välibasseinis hullavad. Püha jumal! Minu konto alt oli viimastel kuudel ainult paljaste laste filme vaadatud. Kuidas ma seda politseile selgitan?

Ma ei tea, miks Mirjamile need videod nii hirmsasti meeldivad. Ju tunneb ta end nendes klippides ära. Ju on need talle miskitpidi naljakad. Igatahes on ta võimeline neid tundide kaupa vahtima.

Ma sain aru, et midagi on vaja kiiresti ette võtta. Me korraldasime koduse kriisikoosoleku ja otsustasime oma tütrele teistsugust filmikunsti tutvustada. Ja oh rõõmu – see osutus palju lihtsamaks, kui me arvasime.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu