Kui varem pidi noorpaar hakkama kohe vastama küsimusele, millal siis pisiperet ka oodata on, siis nüüd on lapsed sageli oma vanemate abiellumise ajaks juba kohal. Millest selline trend ja kuidas pulmad pisikeste kõrvalt sujuvad?

Arutleme sel teemal Kadi ­Valderi (31), Gretlyn Kangro (27) ja Kaisa Hallopiga (26).

Kadi perre Türi vallas kuuluvad Harri (41) ja Villem (4). Gretlyni peres Jüris on Kristjan (33), Kristofer (4) ja Greteleen (8 k) ning Kaisa peres Rõuge vallas Eimar (29), Oskar (3 a 8 k) ja Liina (2 a 7 k).

Kuidas tutvusite ja kui kaua enne lapsi-abielu koos olla jõudsite?

Kadi: Nägin Harrit päris esimest korda seitse aastat tagasi Türi lillelaadal kaugelt ja ütlesin sõbrale kohe: vot seda meest ma tahan! Mees oli töö­tunkedes ja pahtli­tolmune. Teist korda nägin teda suvel ühes pulmas ja kolmas kord sügisel, kui olin tööasjus kontsert­etendusel, kuhu meie ühine sõber oli ta kaasa kutsunud. Sealt edasi läks kõik kiiresti. Sõitsin tihti tööasjus Järvamaal ringi ja astusin ka tema juurest läbi. Edasi lähevad minu ja abikaasa mälestused lahku. Mina mäletan, et mees palus mul oma asjad kaasa võtta ja tema juurde päriseks jääda. Talle meeldib rääkida, et ma tulin ise ja enam ära ei läinud.

Gretlyn: Sattusime Kristjaniga seitse aastat tagasi töötama samasse ettevõttesse. Üksteist leidsime aasta hiljem, kui kollektiivi ühisüritusel lähemalt tutvusime. Kokku kolisime, kui olime ainult mõne kuu koos olnud. Üürikorteris, kus tol ajal elasin, juhtus vannitoas toruavarii, mis muutis korteri mõneks ajaks elamiskõlbmatuks. Mees pakkus, et elagu ma siis ajutiselt tema juures – sinna ma jäingi.

Kaisa: Eimar käib läbi minu tädipoegadega ja nii sattusime sageli ühistele üritustele. Üksteisele jäime silma alles pärast minu Ameerika-­aastat ja Hiina mägironimisreisilt saabumist. Hiljem saime teada, et sugulased olid salaja plaani pidanud, et me võiks üksteist leida. Ühel stiilipeol see siis juhtuski. Tantsisime kõik koos ja Eimari silmis oli mingi heatahtlik, ulakas ja seiklushimuline pilk. Pärast seda hakkas ta mind välja kutsuma. Aastavahetuspeol 2011/12 Tsooru rahvamajas keerutasime tantsu ning mind võlus Eimari rütmitunnetus ja tantsuoskus. Olen ise terve elu tantsuga seotud olnud. Elasime tol ajal mõlemad Tartus ja käisime ülikoolis, ühised jalutuskäigud viisid meid Musumäele. Lõpuks mõistsimegi, et tahame kogu elu teineteisega veeta.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu