Eliisa Silmet (30) koos abikaasa Jaagupi (28) ja tütar Sädega (2 a 3 k) ootab viimaseid päevi pesamuna Ruudi ilmaletulekut. Ühtlasi toidab ta praegu rinnaga Sädet ja pisipoja sündides kavatseb rinda anda kahele lapsele.

Selle üle, kas rasedana imetamist jätkata, pole ta eriti pead vaevanud. “Teadsin, et see on täiesti ohutu, ja proovime teha nii, et Säde jaoks muutuks venna sünniga võimalikult vähe, et ta ei peaks meie survel millestki loobuma,” ütleb naine. “Raseduse alguses, tugeva iivelduse ja väsimusega, nautisin imetamist eriti, sest see oli ainuke aeg, kui laps oli rahulikult. Minu puhkehetk. Imetamine ise ei ole mind raseduse ajal väsitanud, enesetunne on hea, tervisenäitajad korras. Küll on aga oli see vahepeal veidi valus, kas siis seoses raseduse või lapse hammaste tulekuga, ei teagi. Kasvav kõht pole imetamist seganud. Säde jaoks on kõik jätkuvalt väga mõnus.”

Naine tarvitab raseda­vitamiine, muu vajaliku saab toidust ja värskest õhust. Tema jaoks on väga oluline olla palju õues ja liikuda. Nii võib ta praegugi jalutada kümme kilomeetrit. Sädega käivad nad ka mitmes huviringis.

Eliisa peab seda eksiarvamuseks, et rasedana imetada ei tohi. Kunagi arvati, et imetamise ajal tekkivad emaka kokkutõmbed võivad põhjustada raseduse katkemist. Samuti, et emal ei jätku vajalikke aineid endale ja lootele, kui ta imetab suuremat last. “Tänaseks on kõik need argumendid ümber lükatud, aga millegipärast on veel küllalt arste endiselt arvamusel, et naine peaks imetamise lõpetama kohe, kui uuest rasedusest teada saab.”

Eliisa ütleb, et rinnaga toitmise lõpetamise üle laseb ta otsustada tütrel endal. Siin räägib kaasa asjaolu, et Säde alustas omal ajal tahke toidu söömist näpuga pere toidulauas. “Laps juhib ise seda protsessi, kui kaua ja palju ta võtab rinda ja mis ajal on nõus muud toitu sööma,” selgitab ema. “Praeguseks on rind talle pigem emotsionaalse tähtsusega. Ega see, et tütar pole enam beebi, ei tähenda, et ta rinnapiimast kasu ei saaks. Seda, et ma nüüd Sädet kuni kooliminekuni imetan, kartma ei pea! Väidetavalt hiljemalt kolmandaks eluaastaks lapsed siiski ise loobuvad ning sealt edasi peaks ema juba kõvasti pingutama, et laps veel rinda võtaks – sellist plaani mul pole.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu