Olen kahe lapse ema: tütar Anete-­Helena jõudis just saada kümneaastaseks, kui talle sündis väikevend Emil (2 k). Olen väga imetamismeelne ja kuigi mõistusega sooviksin olla kõigi suhtes salliv ja teiste otsuseid mitte kritiseerida, siis tegelikult hinges siiski pisut taunin, kui imetamisest kergekäeliselt loobutakse.

Tüdrukut ilmale tuues olin noor ja roheline, kuid juba siis teadsin, et soovin oma last kindlasti rinnapiimaga toita. Sellega seonduvatest nüanssidest polnud mul tol ajal aga õrna aimugi. Arvasin, et panen lapse rinnale – mina pakun ja tema sööb. Kui raske see nii loomulik tegevus ikka olla saab?

Tegelikult sai mure alguse juba raseduse ajal, kui seisin silmitsi müüdiga, mis tegelikkuses paika ei pea, kuid mida on värsketel emadel kerge uskuma jääda. Mäletan oma ema nagu muuseas ütlemas, et kuna tema ei saanud piimapuuduse tõttu ühtegi oma neljast lapsest pikalt imetada, siis vaevalt et minagi seda teha saan – see on ju pärilik. Meenub, kuidas siis endamisi mõtlesin: mina proovin ikka iga hinna eest!

Õnneks sain peagi teada, et rinnapiimaga juhtub harva, et seda lihtsalt ei ole – pärilikkusel pole siin mingit rolli. Anete-Helena oli rinnalaps terve aasta ja piimakoguse pärast mul kordagi muret ei olnudki. Nendest muredest aga, mis imetamisega veel kaasneda võivad, ei vaevunud mulle keegi eelnevalt rääkima.

Tõeline kadalipp

Pärast sünnitust järgnes minu jaoks üks ehmatus teise otsa. Näiteks see, et kohe esimestel päevadel polegi rinnas veel kuigi palju piima. Paari päeva pärast saabus aga valulik piimapais ja seejärel lõhenevad nibud. Kuidagi elasin selle aja üle ning umbes nädal pärast sünnitust sain tüdrukuga hakata imetamist nautima ilma edasiste probleemideta.

Seekord poega oodates arvasin enda olevat juba kogenud ema. Rasedusaegse poodlemise esimesteks ostudeks olid nibukreem ja kompressid. Mina olin selleks teekonnaks valmis! Reaalsus lõi mind aga jälle rajalt maha – selgus, et ma polnud sugugi nii valmis. Kohe, kui beebi sünnitusmajas mulle rinnale pandi, haakus ta kenasti ja imes pool tundi. Olin kirjeldamatult õnnelik – esimene samm oli tehtud. Kuid kaks esimest ööpäeva tuli mul ternespiima vähesusega võidelda – rahutu laps oli mu rinna otsas pea ööpäevaringselt.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu