Jäin sõnatuks. Mitte seetõttu, et õpetaja kurikuulsat n-sõna kasutas (eesti keeles olevat sellel teine tähendus kui ülejäänud keeltes, kuigi ma pole aru saanud, milline täpselt). Pigem jahmatas mind asjaolu, et inimesed tunnevad jätkuvalt vajadust lastele kõike seletada. Eriti seda, miks mõnede inimeste nahavärv on tumedam ja miks eelistavad mõned inimesed pere luues sookaaslasi.

Ma tean ju küll, et lapsed kõige kohta “miks?” armastavad küsida. Minugi omad küsivad. Miks on öösel pime? Miks tuleb õhtul voodisse mina? Miks tuleb hommikul sealt tõusta? Miks kukub emme hädaldama, kui ma end riidesse ei viitsi panna? Miks issi nii vähe raha teenib (kui ta teeniks rohkem, ei pistaks ta igas mänguasjapoes pipardama)? Minu lapsi huvitab iga asi. Välja arvatud see, mida tuttav õpetaja arvab, et see kõiki lapsi huvitab: miks on osa inimesi neegrid ja miks on Susannal kaks ema?

Asi pole selles, et nad tumedanahalisi või homoseksuaale näinud poleks. On küll ja kuidas veel. Ma vean oma lapsed ka kõige lühematele tööreisidele kaasa ning alati viivad need mu kohtadesse, kus on nii tumedanahalisi kui ka homoseksuaale. Ehk siis sinna, kus elavad inimesed. Aga minu lapsi ei näi nende teistsugusus huvitavat, häirimisest rääkimata. Miks siis kipume me täiskasva­nuna arvama, et meil on ilmtingimata vaja lastele seletada asju, mis on sama iseenesestmõistetavad kui see, et puud kevadel lehte lähevad?

Väga lihtne: sest meile on vaja seda seletada. Sest meie meelest ei ole teatud asjad iseenesestmõiste­tavad. Sest meid häirib, kui aastaid ühtemoodi tõlgitsetud nähtusi ühtäkki teistmoodi tõlgitsema hakatakse.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu