Fotograafi meelehärmiks satub meie külaskäik just sellisele novembrikuu päevale, kui vesihall taevas jookseb maaga kokku, ladistab paduvihma ja tuul puhub puud maadligi. Praamid siiski veel sõidavad. Saaremaa pole muust maailmast ära lõigatud, kuid palju sellest ei puudu. “Tõeline kaamos,” libiseb suust.

Koputus rõõmsatriibulisele Pöide rahvariidemustriga uksele avab aga silme ees hoopis teise maailma: soe, heledates toonides köök-elutuba-veranda loob hetkega pahviks, sest väljast vaadates ei oskaks sellist valgust ja avarust pisikesest majast oodatagi. Uksele vastu tõtanud perenaine Kristel (37) hoiab süles pesamuna Aadet (1), kohe jooksevad kõrvaltoast kilgates välja vanemad tütred Meele (7) ja Roosi (5) ning perepoeg Ruudi (3). Majast hoovab vastu tõelist Bullerby-maa helget soojust.

Lapsed tassivad mänguasjad enda kambrikesest välja ja puistavad maha oma lemmikpaika – kolmest küljest aknaid täis verandale. Tegelikult on köögi ja söögitoaga ühendatud veranda ka elutoa eest, sest telekat kogunetakse õhtuti vaatama just sinna, aga päeval sobib see ühtviisi hästi nii lugemis- kui ka mängunurgaks. Ootamatult ilmub ei teagi kust välja perepea Koit (38), rõõmus naeratus näol. Tuleb välja, et sisse pääseb ka trepi all peidus olevast uksest, mille kaudu pääseb läbi väikese vahe­koridori edasi tualetti ja seni pruulikojaks olnud kõrval­hoonesse. “Tegelikult asus seal kunagi suur kivilaut, mille otsa oli ehitatud väike popsitare, milles meie nüüd elame,” lausub Koit lõbusalt.

Kolmest sai kuus

Kui Kristel ja Koit koos oma nelja­kuuse pisitütre Meelega pealinna lähistelt Saaremaale elama kolisid, ei osanud nad uneski näha, et seitse aastat hiljem on neil peres liikmeid kokku kuus. Ja et moodsa kontorihoone asemel mööduvad nende päevad hoopis õllekeedu- ja -laagerdusvaatide vahel. Selles on Kristel kindel, et kui pere oleks mandrile edasi jäänud, siis neil nelja last küll ei oleks. “Maksimaalselt ehk kaks, sest peale Meelet oleksin ma kohe tööle tagasi kibelenud,” arvab naine ja jätkab: “Teine oleks ehk pisut hiljem sündinud. Aga rohkem lapsi oleks liiga keeruline olnud. Kui siin lükkan Aade vankriga akna alla õue magama ja teen kolm tundi rahulikult omi asju, siis seal oleksin pidanud need tunnid temaga ringi kärutama, et ta rahulikult magada saaks.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu