Kõik need aastad on Kerli ja Heidi seisnud hea samade eesmärkide eest ja isegi lapsed on neil sündinud pea ühel ajal. “Avastasime, et ka vannitoa­kivid olime valinud ühesugused,” naerab julge ja tegus Heidi (41), kes on Põltsamaa noorte ja elukestva õppe keskuse ning Eesti avatud noortekeskuste ühenduse tegev- ja tugimeetme Noorte Tugila juht. Tasakaaluka loomuga Kerli (44) tegutseb samas ühenduses, oma noorsootöökogemused on ta saanud Rõuge valla noorte heaolu toetades.

Mõlemad soovivad noortele sisendada, et tulevik on enda teha, sõltumata sellest, millised on hetkel probleemid või millisest perest ollakse pärit. Kõige tähtsam on mõistmine ja ära­kuulamine, mitte kurjustamine ja hukkamõist, samuti lahenduste otsimine, mitte probleemide pärast hädaldamine.

Töökaaslased Eesti avatud noortekeskuste ühendusest tunnistavad, et Kerli ja Heidi on isegi välimuselt veidi sarnased ja mõlemad sobiksid oma heledate juuste, suurte silmade ja aktiivse hoiakuga eesti naise võrdkujuks. Tõsi, väikesi erinevusi ikka leiab. Esiteks, Kerli on veidi vanem ja näiliselt vaiksem. Samas on tema ütlustel alati kaalu, nii et teda jäävad kuulama ka Lõuna-Euroopa “lärmakad” meeskolleegid, kellega Kerli rahvusvahelistes töögruppides noorte teemadel arutleb.

Heidi tegutseb väljapoole, juhtides paljudest väikestest osadest koosnevat ja üle Eesti tegutsevat Noorte Tugila süsteemi. Tugila töö on aidata noori, kes ei õpi ega tööta. Tänaseks on toetatud juba rohkem kui 2000 noort. Heidil on oskus “tõlkida” infot igaühele – olgu ta ametnik, poliitik või lihtsalt noor –, nii et igaüks asjast aru saab.

Hoolimine tegudega

Kerli elab perega, kuhu kuuluvad abikaasa Jaanus ning pojad Marten (16) ja Markus (9), Võrumaal Rõuge vallas. Oma tööelu alustas ta 90. aastatel hoopis turismivaldkonnas. “Kasvasin üles peres, kus tehti palju tööd,” ütleb Kerli. Erinevalt paljudest kodudest, kus valitses asjadekultus, hinnati Kerli peres ka reisimist ja elamuste kogumist – nii palju kui see nõukaajal võimalik oli. Reisimine tähendas pere iga-aastast automatka Lätti ning iga kolme aasta tagant Musta mere äärde. “Reisimine õpetas maailma avarama pilguga vaatama,” tõdeb Kerli, “ning seda, et asjad ei ole tähtsad.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu