Hea tuttavaga tuli jutuks raamat terroristi armastanud rootslannast. See naine oli oma islamiäärmuslasest abikaasalt võtnud üle vaated ja kombed ning elanud sellist elu 16 aastat. “Ma ei saa aru, kuidas inimene meie seast võib niisuguse radikaalsusega kaasa minna, vägivalda toetada!” imestas tuttav. “Lihtsalt ei mahu pähe. Kust see tuleb?”

Tõepoolest, kust see tuleb? Kas see on midagi väga ebainimlikku või... on meis igaühes kurjuse- alge olemas? Seisin trepil, minu ümber turnis kolm armsat pisiinimest. Ja siis kiskus süda äkki kokku. Kargas pähe: kas see pole meie, noorte emade – ja ka isade – hästi hoitud saladus, milline lahinguväli võib olla kodu?! Kui vaatad end taas kord kõrvalt ja imestad: mina see küll polnud!

Üks hea sõber, kahe väikese lapse ema, kirjeldas hiljuti, kuidas ta oli läinud külla meie teisele sõbrale, kolme väikese lapse emale. Esimene oli räntsatanud diivanile ja ohanud, et tal oli olnud raske päev. “Mis siis juhtus?” uuris teine. –
“Lapsed olid täiesti pöörased, ei kuulanud sõna. Ma ikka vihastasin korralikult ja karjusin nende peale mitu korda,” puistas esimene.

Leivast viile lõiganud kolmelapselise ema nuga ununes õhku. “Ah nii... Kas maailmas on peale minu veel emasid, kes oma laste peale karjuvad?!” Ja saigi karjuvate emade salavõrgustik loodud. Pihtimise käigus selgus, et mõlemad nad olid vähemalt korra pannud oma kõrvulukustavalt jonniva ja võimatult käituva kolmeaastase võsukese teise tuppa kinni. Üks vannituppa, teine läks veel kaugemale – pimedasse magamistuppa. Jah, juba mõne hetke pärast need emad mõistsid, et nii pole õige, ning vabastasid pisikesed pantvangid, aga häbiväärne tegu oli korda saadetud. Nii lihtsalt seda oma eluraamatust juba ei kustuta.

Seni olid need kaks ema arvanud, et nad on oma kurjusegeeniga maailmas üksi, aga nüüd sai selgeks, et oma tumedale poolele allajäänuid on veel.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu