Kui Johannes (7) paar päeva Tartu waldorfgümnaasiumist puudus, läks Maarja pojaga õpetaja juurde järeltundi. Õpetaja Elen jutustas tähelugu ja Johannes joonistas selle järgi pildi. Pildil olid päike, vihm ja vikerkaar – ning tähed, vupsamas vikerkaare pealt alla.

“Kui järg päikese kätte jõudis, näitas õpetaja käega: “Päikese­valgus tee nagu laine.” See tabas mind nagu välgulöök – kogu mu lapsepõlve tehti päike ja sinna külge kiired,” räägib Maarja. “Kui keskkoolis ütles füüsikaõpetaja interferentsi õpetades, et valgus pole mitte ainult sirge kiir, vaid tal on ka laine omadused, läks mul tükk aega, et sellest päriselt aru saada. Ja nüüd, vaadates oma last joonistamas, sain ma aru, miks see mul toona raske oli.”

Siis palus õpetaja joonistada vihma ja Johannes tõmbas sinise plokk-­kriidiga risti-rästi joonekesi paberile. Õpetaja ütles leebelt: “See on udu, mis sa praegu teed. Tee mulle vihm!” Ja laps tõmbas ülevalt alla jooned. Maarja silmad säravad: “Waldorf­pedagoogikas on igal joonel mõte! See on ju ettevalmistus füüsikaks – päike­selt tulevad lained, mitte kiired, ja vikerkaart ei saa joonistada, enne kui pole tehtud vihma ja päikest... Nende õpetus pole juhuslik!”

Näitlejanna on valmis, et selle peale võidakse küsida: nojah, udu ja päike – aga mis su laps seal koolis­ õpib? Ta teab vastust: “Mulle ongi just seosed tähtsad.”

Valik oli lihtne

Haridusteema pole Maarjale võõras, sest tema ema Eha ja isa Lembit Jakobson on Tartumaal Kambja vallas asuva tillukese Unipiha algkooli kauaaegsed õpetajad. Märksõnad Steiner ja antroposoofia olid Maarjale kodust tuttavad juba 1990ndate alguses. Eha ja Lembit on Johannes Käisi seltsi liikmed ning Käisi põhimõtteid rakendanud. Ka oli Unipiha esimesi koole, kes kasutas “Hea alguse” programmi ja waldorfpedagoogika elemente.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu