Meie remont sai lõpuks ometi läbi! Samal ajal, kui remondimehed veel viimast ehitusprahti kokku tõmbasid, tutvusime südame põksudes tulemusega, kuni... “Oot, miks need lülitid on nii kõrgel?” imestasin, kui märkasin, et meie vastremonditud kodu vintage-stiilis lambilülitid asuvad aliceimede­maalikes kõrgustes, minu lauba joonel. Lapsed meil ju umbes meetrised, pisut üle ja natuke alla.

“Mõtlesin, et need võiksid olla kõrgel, nagu vanasti – see ju vana maja,” selgitas kaasa. Sellest pisiasjast me tõesti rääkinud polnud. Jäi vaid üle ohata ja leppida, et lastel tuleb lampide põlema panekuks veel mitu aastat tooliga ringi rännata.

“Aga miks see lambijuhe ei ole akna keskosas, vaid pisut nagu külje peal?” olin hämmingus. “Emmm, väike arvutusviga... aga küll me paika sikutame,” rehmas mees.

“Seda sahtlit ei saa ju lõpuni lahti tõmmata!” ahastasin, kui olin köögisahtlit kiigutades selle kõmdi! vastu ukseliistu tõmmanud. “Hehehh...” sügas kaasa kohtlaselt naeratades kukalt. “Siis tuleb sahtli küljelt tükk välja saagida.”

Olime lõpuks ometi jõudnud pereelu ja mõne jaoks ka väikekodanluse tähtsa verstapostini­ – oma kodu sai valmis. Remont oli kulgenud hektiliselt, sest suvel elasime maakodus ja sügisel lihtsalt ei jagunud energiat kõike detailideni läbi mõelda, kontrolli all hoida. Seepärast meenutasime remonditandrile sattudes kohati pigem ringiukerdavaid turiste kui korteriomanikke. Ikka selgus, et miski on välja kukkunud natuke teisiti, kui plaan ette nägi. Lisaks tuli meil paar päeva enne sissekolimist tõdeda, et eelarvet meil peenhäälestuseks – nagu puuduvad lambid ja muu funktsionaalne pudi-padi – praegu pole, aga kodu tuleb hoobilt elamiskõlblikuks muuta.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu