Poolel teel kodust poodi, otse tänava­kaare otsas elas ketikoer. Osa küla­rahvast kutsus teda Tegroks, osa ­kasutas nime Negro, mina ei tea, kumb nimi õige oli. Võibolla siiski Negro, hispaania keeles must, sest ta oli ilus ja ebatavaline: süsimust hundikoer mõne hallikasvalge üksiku karvaga, nägu ilmestamas valged kulmud.

Negro oli ketis, tema jooksuruum oli ahtake. Oli iseenesest mõistetav, et mitte keegi mitte kunagi ei astunud üle selle piiri, mille tema oma ketiga oli puhtaks nühkinud. See oli tema maa. Ja kindlasti ta hammustaks. Sest ta oli ju ketis. Nii me mõtlesime.

Negro nägi oma asukohalt mõlemale poole, nii jälgis ta mõlemalt poolt tulijaid juba kaugelt ja oli oma hääle alatiseks kähedaks haukunud.

Mäletan neid päevi, kui olin ise juba nii suur, et sain hakata poes käima. Kõigepealt tuli kõndida Negroni, siis käänata, nii et pood paistma hakkas, ja siis sama teed pidi tagasi.

Tasapisi tekkis mul Negro suhtes sümpaatia. Kui mitte midagi muud, siis vähemasti tegi ta poetee huvitavamaks. Seisatasin tavaliselt temast ohutus kauguses ja kui oli midagi sobilikku kotis, viskasin tükikese talle.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu