“See oli kohutav aasta – täis magamatust, viirusi, laste lõputut kisa, hommikust õhtuni lakkamatut sebimist, söögitegemist ja koristamist. Ja kõige selle juures täis tohutut armastust,” meenutabPille Väljataga (38) viie aasta tagust aega, kui Kertu (praegu 7) kõrvale sündis teine tütar Liisa(5).

Pille kirjeldus on ilmselt tuttav paljudele emadele, kes on saanud väikse vahega mitu last järjest. Kellelegi kurta justkui ei sobi, sest siis vaidleks nagu vastu sellele, et emadus on kaunis aeg ja lapsed imetoredad.

Iga ema teab: lapsed tõesti on väärt iga sekundit raskeid hetki ja enamgi veel. Kuid isegi lennukis ohuolukorda sattudes tuleb vanemal esmalt endale hapnikumask pähe tõmmata, et ta suudaks lapse eest hoolitseda. Täpselt nii on ka emadusega – lausa kohustuslik on vahel kurta ja püüda iga hinna eest leida aega ka endale, et sellest saadud “hapniku­varuga” pere eest hoolitseda.

Algas ellujäämine

Pärast esiklapse Kertu sündi olid Pille ja ta abikaasa Taimar (37) kindlad, et teine laps võiks ka kohe tulla – siis on neil tore koos kasvada. Lisaks kulgeks beebindus ühe jutiga: kõik on veel värskelt meeles, riided ja tarbeasjad võtta. “Kogu aeg arvasin, et olen nii kõva mutt, et saan kõigega hakkama,” muigab Pille. Hakkama ta muidugi saigi, ja hästi, kuid tagantj­ärele ei pelga naine rääkida ka raskustest, millega tuli tol ajal rinda pista.

Liisa ja Kertu vanusevaheks sai 1 aasta ja 8 kuud. Sündis imearmas teine tütreke. Ainult et... “Ega siis enam mingit elu ei olnudki, algas ellujäämine,” tunnistab Pille. “Juba Kertu polnud eriti hea magaja, aga Liisa oli selles osas lausa kohutav: esimesed neli kuud magas nii öösel kui päeval 40 minuti kaupa.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu