Kes loevad kasvatus­teemalisi raamatuid, käivad pärast pikka tööpäeva või pühapäeval koolitustel? Valdavalt ikka emad. Mida rohkem nad teada saavad, seda suuremaks kasvab süütunne. Kas ma teen õigesti; kas ma reageerisin kohaselt; mis oleks õige sellises olu­korras öelda? – on nende küsimused koolitustel. Hirm valesti teha, liiga vähe või liiga palju teha – süütundest on saanud emaduse lahutamatu osa. Uurisin oma healt sõbralt, kes juhtumisi on psühhoterapeut, teab lastest väga palju ja on vaieldamatult hea ema, kas ta ise tunneb, et ta seda on. Temagi ei tundnud, et teeb piisavalt!

Julgen väita, et mida rohkem me teame, seda enam end süüdi tunneme, kui teeme vea või ei küüni enda seatud ebarealistlikult kõrgete standarditeni. See on huvitav paradoks – nagu näiteks seegi, et tehnoloogia areng pidanuks meid ajahädast välja aitama, aga elu on veel kiiremaks läinud.

Ma ei taha öelda, et vale on lugeda ja ennast täiendada – asi on selles, kuidas me nende teadmistega ümber käime ja ennast nende valguses kohtleme. Kuna tüdrukuid on õpetatud maast madalast tublid olema, siis oleme õppinud pidevalt pingutama ja ka üle pingutama. See tuleb kaasa täiskasvanuellu, laieneb tööolukordadesse ega jäta puutumata emadust. Kunagi pole piisavalt hea. Ikka jääb midagi puudu. Ikka teeme midagi valesti.

Sa pead olema superema!

Nõudmised emarollile tulevad nii meie seest kui ka väljastpoolt, suguvõsast ja ühiskonnast. Eriti kui tekivad probleemid. Kool vaatab sulle süüdistavalt otsa: võta oma lapsega midagi ette! Spetsialist on nördinud: miks te juba varem ei tulnud? Arst ütleb: te pingutate üle! Mäng käib skaalal rongaema–kanaema. Julged sa siis sellise surve all esmalt oma tassi täita või hapnikumaski endale esimesena pähe panna?

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu