“Plumps!” - midagi kukkus tiiki. Konn ujus lähemale ja märkas läbi veesillerduse kahekümnesendist münti. Ta rõõmustas, sukeldus põhja ning krooksatas rahulolevalt. Rikka konna ees on ju kogu maailm valla! Ta võiks osta näiteks sada sääsevastsepitsat, ja kõik korraga ära süüa. Või palgata mõne kure, kes ta sügisel lõunamaareisile viiks.

Konn ronis, münt kaenlas, kivile, ajas kõhu punni, lõua tähtsalt ette ning asus mõõdetud sammul edasi-tagasi marssima.

Tiigiasukad kogunesid seda vaatama.

“Mina olen nüüd jõukas mees,” kuulutas ta. “Ostan endale päris oma kraavi. Ja istutan selle kaldale palmipuud.”

“Meie maal ei kasva palme,” lausus vesirott õpetlikult. ”Meil kasvavad üksnes porgandid. Aga mis sa oma kraavis ka tegema hakkad?”

“Pikutan suure saksa kombel diivanil ja vaatan telekast seriaale,” kuulutas tulevane kraavikuningas tähtsalt.

“Vee all ei saa ju telekat vaadata,” avaldas ka vähk arvamust. “Vee all ei ole voolu.”

“Siis pead sina, vähk, teleka asemel esinema. Näitad mulle igal laupäeval seriaali “Tiigi 13”. Diivaniks aga hakkab vesirott – tal on pehme kasukas. Ja üldse: nüüd peavad kõik tegema just seda, mida mina käsin, sest ma olen teistest rikkam.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu