Karksi pargi nurgas, otse endisaegse mõisahoone juures olid tiigid. Küllap olid need neli veesilma kunagi olnud imeilusad – kujutasin ette, kuidas nende kallastel patseerisid valgete kleitidega kaunitarid. Nüüd aga olid veekogud igast küljest võsa ja vetikaid täis kasvanud. Troostitu koht, kus lendas sääski ja tekkis tunne, et seal võib juhtuda õnnetus...

Meile, lastele, meeldis mängida ühel paadisillal, mis jäi suurte inimeste silma alt eemale. See oli ahvatlev koht, et end kummargile lasta ja all kihisevat vee-elu uurida. Seal kõõlumine oli meile absoluutselt keelatud! Aga tegime seda siiski. Üks naaldus üle silla ääre vee kohale ja teine istus tagapool, üritades esimest kinni hoida. Kuna teadsime, et teeme midagi keelatut, oskasime end ehk paremini hoida. Igatahes sisse me ei kukkunud.

Kevadel laius silla ümber konna­kudu. See oli konnade munetud löga, ütleme nii. Üsna vastik, aga samas huvitav ja salapärane, nagu tiigid isegi. Kord olime kodust kaasa võtnud kolme­liitrise purgi ja panime löga sinna sisse, koos törtsu tiigiveega. Meenutan seda pilti ja mõtlen: kogu see protseduur oli ju tõesti ohtlik! Kas juhtus see enne või pärast seda lugu, kui ma sealtsamast sillalt vette kukkusin ja peaaegu uppusin, nii et vaid kunstlik hingamine päästis? Ei tea...

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu