Noogutasin enesekindlalt ja mõtlesin, et mis seal siis ära ei ole – rändad muudkui ringi, titt kaenlas, ja saad niiviisi kõik tehtud-nähtud.

Susanna hakkab pooleaastaseks saama, elu on olnud siiamaani paras tramburai. Mõni aeg tagasi käisime teise sõbrannaga kinos ja ta küsis naljaga pooleks: “Kas midagi traagilist ei ole vahepeal juhtunud?” Tegin suured küsivad silmad. “No iga kord, kui kohtume, on sul midagi kreisit rääkida.” Ja tõesti, küll sai hirmutatud teda hullu sünnitusmaratoniga, siis beebi haigestumise ja haiglas olemisega. Vahepeal veel beebiga trepist alla kukkumine – täielik õudus kuubis ja tunne, mida ei taha vaenlaselegi. Aga keegi hoidis kätt meie kohal ja õnneks ei juhtunud midagi hullu. Siis reis beebiga Venemaale... Aga seekord polnud mul miskit erilist rääkida. Ainult sellest, kui hea on beebiga lihtsalt kodus olla.

Selle aasta suvi oli eriline. Üle seitsme aasta veetsin suve Tallinnas. Ning kolisime oma koju. Aga mõnikord rändasime perega ka siin-seal ringi. Kui kõiksugu ranna-lõkke-kontserdi-sõprade ja muu laheda pildid sotsiaalmeedias juba kadedusest roheliseks ajasid, katsusime ise ka mõnest üritusest osa võtta. Korra sai isegi bikiinid selga pandud ja randa mindud. Kulutasime palju aega ja närve, sest beebile ei meeldinud seal sugugi ning nautimisest ei tulnud midagi välja. Sama targalt sõitsime tagasi. “Jummel, kui hea on ikka kodus olla!” tõdesime.

Ühel päeval ärgates otsustasin, et nii ilus ilm, läheks õige beebiga kahekesi Haapsallu. Asju pakkides ja autosse toppides olin juba päris higine, sest kõik oli vaja ju kaasa võtta: käru, kandekott, mähkmed, märjad ja kuivad salvrätid, beebile varuriided ja igaks juhuks mõlemale soojemad riided, suur tekk, väike tekk ja nii edasi. Jõudsime kohale ja täpselt sel hetkel otsustas Susanna, et pole ikkagi tema päev – ta ei tahtnud minuga üldse koostööd teha. Küll proovisin kärus, küll teki peal, küll süles, aga ei meeldinud talle kusagil. Minu unistus, et vaatame tekikese peal merd ja taevast ning naerame ja mõnuleme koos, jäigi paraku unistuseks. Jalutasin täiesti higisena kiirelt peatänava läbi, panin autole hääled sisse ja tulime tulema, kusjuures laps terve tee pröökas. “Jummel, kui hea on ikka kodus olla!” tõdesin koju jõudes jälle.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu