Sigrid Sild (28) seisis alles hiljuti silmitsi olukorraga, kus ta tütre Anna-Bella (3) käitumine tekitas lasteaias probleeme, kuid lahendus oli visa tulema.

Anna-Bella läks lasteaeda pooleteise­aastasena ning üsna kohe sai ema õpetajatelt tagasisidet, et tüdruk käitub halvasti. “Anna-Bella hakkas rühmas teisi lapsi ründama ja hammustama. Ei möödunud päevagi, kui ta poleks kellelegi liiga teinud,” meenutab Sigrid lasteaiaperioodi murelikku algust. Õpetajate sõnul hammustas tüdruk sõpru siis, kui soovis neilt mõnd mängu­asja ära võtta, ning vahel ründas teisi lihtsalt õpetajate tähelepanu võitmiseks. “Ta seisis kohapeal, jälgis ümbrust ja kui nägi, et õpetajad teda vaatavad, siis tegi kellelegi justkui vihuti liiga,” kirjeldab ema. Peagi jõudis hammustamiskomme ka koduseinte vahele.

Sigrid kirjeldab, kuidas nad tegid kodus selgitus­tööd, taunisid väga hammustamist ja püüdsid leida kõiksugu võimalusi, kuidas sellest vabaneda. “Anna-Bella oli nii pisike, ega poole­teiseaastasega täiskasvanujuttu veel väga ei aja. Seetõttu pidime leidma muid lahendusi. Iga kord, kui tütar kellegi peale kurjaks sai, keelasime teda ja suunasime midagi muud tegema. Proovisime ka nurkapanekut, kuid ta ei saanud selle karistuse ideest veel aru. Lasteaiaõpetaja soovi­tusel võtsime mõneks ajaks kodus kasutusse ka “paha lapse tooli”, et lasteaias ja kodus oleks ühine karistus, kuid seegi ei paistnud mõjuvat.”

Kodus hammustamise sai pere rohke selgituse ja muudele tegevustele suunamisega siiski kontrolli alla, kuid lasteaias jätkus see vanaviisi. Sigrid tundis, kuidas õpetajad ja ka teised lapsevanemad olid nende peale aina pahasemad ja etteheiteid jagus. “Saime palju hukkamõistu. Teiste laste vanemad süüdistasid mind halvas kasvatuses ning üks ema, kelle lapsega Anna-Bella kõige rohkem lasteaias kakles, saatis mulle pahaseid kirju ja fotosid, kus näitas hammustuskohti, mida meie tütar tema lapsele teinud oli,” räägib Sigrid. “Lasteaiaõpetajad ja ka direktor ütlesid, et Anna-Bella on hüperaktiivne ning vajaks erivajadustega laste lasteaeda. Tegime iga nädal lasteaias õpetajate ja direktoriga koosoleku, kus rääkisime olukorra arengust – ka seal sain direktorilt vaid süüdistusi ning mul ei õnnestunud end ega oma last kaitsta. Selgitasin neile, et me tegeleme probleemiga igapäevaselt ja et kodus ta enam nii ei käitu, kuid see ei huvitanud paraku kedagi,” kirjeldab Sigrid.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu