Minu klassis käis hästi tark ja kihvt poiss, kelle ema kasvatas üksi nelja last. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kas nende isa oli kaugel välismaal tööl, nagu vahepeal räägiti, või teda lihtsalt polnudki. Mäletan, et mõtlesin millegi­pärast juba toona, paarkümmend aastat tagasi algklassis käies, et küll on võimas ja tugev naine! Praeguseks on tema lapsed suureks kasvanud ja oma eluga väga hästi toime tulevad naised-mehed, kellel on juba oma lapsed ja pered, kõigil kahe vanemaga. Ma annaks aasta ema tiitli iga kell ka selle klassivenna emale!

Olen Tartus elava Krista Paabuskiga (42) varemgi kokku puutunud ja teda alati imetlenud. Elurõõmus ja ilus naine, kellel pole puudust olnud ei austajatest (panin talle tööle saadetud lillekimpe või kommikarpe ikka tähele) ega sõpradest (olen teda ikka näinud aktiivselt ühelt ürituselt teisele lehvimas). Kaasas oli tal enamasti ikka tüdrukutirts või kaks, nüüd on Kertu 17 ja Kärtlin 20aastane. Mis oleks teda seganud tütarde sirgudes pühendumast rohkem omaenda elule? Kuid tema otsustas selle asemel saada veel kaks last. Üksi!

Kaks energilist ja ägedat kutti – Karl (4) ja Kert (6) – tuiskavad mööda parki ringi, vanem poiss annab juba džentelmeni mõõdu välja. “Kas korjaksime ehk koos jänesekapsast ja kataksime teistele ka laua?” uurib ta. Mõelda vaid, et need kaks väikest meest sündisid siia ilma tänu ühe naise julgele otsusele ja ettevõtlikkusele! Ja kuigi Krista näol on märgata kerget väsimusevarju ja ta muretseb natuke, kas ilma kindla meheliku eeskujuta kasvavad poistest ikka tublid mehed, siis mina olen üsna kindel, et sellise ema kõrval – küll nad kasvavad!

Gätlin Roots (27) elab Pärnus, õpib Tallinna Ülikoolis hiina keelt, tegeleb väikestviisi ettevõtlusega. Ta on poja Heinrich Joonase (4) ja tütre Hiie Maria (5,5) ema. Praegu elab ta pojaga kahekesi, tütar on isaga. Poeg sündis tänu sellele, et Gätlin otsustas: ta on piisavalt tugev naine, et põgusast suhtest sündinud laps üksi üles kasvatada. Teadagi, mida sellisel juhul raseduse varases staadiumis oleks ette võtnud enamik noori naisi... Sellel väiksel kutil vedas emaga ikka üliväga! Millegi­pärast ma arvan, et temast saab tulevikus hooliv ja tore mees.

Praegu, kui pole enam mingi haruldus, et kindlas suhtes saadakse esimene laps napilt enne nelja­kümnendat eluaastat, sest enne on vaja teha karjääri ja nautida isklikku elu, tundub ju üsna kummaline tõrjuda hakkajaid üksikvanemaid, kes meie rahva iivet kasvatavad, kas pole?

Kuidas sinust üksikema sai?

Krista: Üksikemaks olemine on sada protsenti minu enda valik, süüdistada või näpuga näidata pole kellelegi. Minu lool pole mingit kaasatundmisnooti. Mind pole ära kasutatud, kuud ja taevast lubatud, ma ise pole kedagi ära kasutanud ega kohustustega koormanud. Pigem on mind heas mõttes kadestatud, et kuidas ma suudan, oskan ja tahan ise hakkama saada.

Tahtsin ruttu emaks saada. Elasin tütarde isaga seitse aastast koos. See, et ma üldse nii kauaks sellesse suhtesse jäin, oli seotud ka üksikemade kuvandiga meedias – et nad on vaesuse piiril elavad õnnetud naised. Tol ajal oli levinud lause “naine kahe lapsega, kes sind ikka enam tahab”. Olen ise lahutatud perest pärit, näinud ema pingutusi üksi kolme last kasvatada. Hirm samasse auku kukkuda pani mind samuti lahkuminekut edasi lükkama.

Teise lapse sünnitasin sellepärast, et mul oli kindel soov: lastel peab olema üks isa, et keegi pahasti ei vaataks. Tol ajal oli seda kärgpere teemat vähem kui praegu ja pealegi ei tahtnud ma oma lastele kasuisa – võitlesin lapsepõlves ise nende vastu. Kahjuks läks aga tütarde isast lahkuminek väga koledaks ja oli periood, kus kaks õde kasvasid ikkagi eraldi, üks ema ja teine isa juures. Elu pidevate süüdistuste ja ähvarduste saatel oli ikka paras piin, aga sain sellest ka tugeva kooli, et ainult endale võib kindel olla. Kui mu vanem tütar oli 7 ja noorem 4, ehk 13 aastat tagasi, olin juba valmis kõigest loobuma, peaasi, et saaks hingerahu tagasi. Kui isa tahab isa olla, siis on tal see võimalus alati, selleks ei pea samas korteris elama...

Hiljuti lugesin ühest raamatust hea näite laste nimel kooselust. Vanapaar vanuses 90+ läks ametniku juurde palvega: “Palun lahutage lõpuks ometi me abielu, me pole kunagi teineteist silmaotsaski sallinud.” Ametnik küsib imestunult: “Miks alles nüüd?” Vanapaar vastab: “Ootasime, kuni lapsed ära surevad.” Seega ma usun, et olen pigem õigel teel.

Seitse aastat tagasi tegin otsuse, et ma tahan kolmandat tütart, kuid seekord päris üksinda, et keegi ei saaks tema ja minuga manipuleerida. Alustan nullist ja kui keegi peaks aitama, siis on hästi. Eks neid lapse­tegijaid oli ümber omajagu, aga tahtsin meest, kes ei tuleks mulle midagi ette kirjutama. See oli minu projekt: juhin ja vastutan ainult mina. Rääkisin sellest ühele sõbrale ja ainult tema teab põhjust, miks ta ennast välja pakkus. Sain tütre asemel poja, aga kuna tüdruku-soov oli nii suur ning tundsin, et tulen veel ühe lapsega toime, siis sain... veel ühe poja! Olin seitse aastat rääkinud, et minu majja meest ei tule, ja järsku oli mul lühikese vahega kaks pisikest meest majas! Kindlasti oli emapalgal oma osa, et selle julgustüki söandasin ette võtta. Reaalsus saabus pärast emapalka, kui tuli ilma riigi ja mehe abita hakkama saada.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu