Krista Joonase (35) ja Viljar Kaarde (37) vanem tütar Eliise (6) läks lastehoidu 1 aasta ja 10 kuu vanuselt. “Mind oodati tööle tagasi, munitsipaallasteaeda me kohta ei saanud ning seetõttu käis Eliise alustuseks aastakese väikeses erahoius Tallinna kesklinnas,” räägib Krista.

Eliise käis algusest peale hoius viis päeva nädalas. Aga et esimesel harjutamiskuul oli Krista veel kodune, siis otsustas ta, et mõistlik on sel ajal tütart mitte terveks päevaks hoidu jätta ning lõunaune magas Eliise kodus oma voodis. Kuu aja pärast läks Krista tööle ja Eliisel tuli hakata hoius “täistööpäevi” tegema. Vanemate rõõmuks oli laps selleks ajaks hoiuga kenasti harjunud ja probleeme ei tekkinud. “Hoiuga harjumiseks kulus umbes nädal ja ka edaspidi ei täheldanud me mingeid stressi ilminguid, laps püsis suhteliselt terve ega olnud pika lasteaianädala lõpuks märkimisväärselt väsinud,” võtab Krista kokku.

Nooremat tütart Annit (2 a 5 k) hakkas Krista lastesõimega harjutama selle aasta veebruaris, kui Anni oli aasta ja seitse kuud vana. “Soovin sügisel tagasi tööle minna ning otsustasin, et võtame harjutamise varakult ette. Nõnda saab Anni õega koos terve suve kodus olla ja sõimega harjumine ei lange septembris minu tööleminekuga kokku,” põhjendab ema.

Ta meenutab, et algus oli üsna valus. Erinevalt Eliisest nuttis Anni sõime jäädes haledalt. Lisaks sai ta sõimes käia kuus päeva, kui jäi haigeks. Nõnda mitu korda järjest. Seetõttu otsustas Krista märtsis Anni mõneks ajaks koju “puhkusele” jätta.

Umbes kuu möödudes üritati uuesti ja areng oli nähtav. “Anni jäi küll endiselt pisarais rühma, kuid rahunes õpetajate sõnul kiiresti,” meenutab Krista. Paari päeva pärast soovitasid õpetajad tal Anni juba lõunauneks sõime jätta. Tütreke olevat pärast lõunasööki otsustaval sammul koos teistega magamistuppa suundunud, ise kõneldes: “Anni ka, Anni ka …” Kolmandal päeval jäetigi laps uinaku ajaks aeda ja kõik sujus suurepäraselt. Mai lõpuks oli ta juba uue keskkonnaga harjunud.

Rituaalid ja kindlameelsus

Krista räägib, et Annile on lasteaiaga harjumisel abiks olnud mõned rituaalid: musi ja kalli rühma uksel ning emmele või issile ukselt lehvitamine. Pärast lehvitamist suundub ta õpetajate sõnul üsna rahulikult rühma. Kui need asjad tegemata jäävad, on tusatuju kerge saabuma. Võluvitsaks on olnud ka issi-faktor. Täpsemalt see, et kui issi last harjutamisperioodil aeda viis, tundus lapsele sinna jäämine lihtsam olevat. Emaga läks vaevalisemalt.

“Enamasti viibki meie peres lapsed lasteaeda Viljar. Et nad ei peaks seal väga pikka päeva olema, siis järele lähen mina ja püüan seda teha hiljemalt nelja või poole viie paiku,” räägib Krista. Veel teab ta, et kuigi see on mõnikord veidi raske, ei tohi ema esikus koos lapsega haledaks muutuda – kurbus kandub lapsele üle. Lapsevanema positiivne suhtumine rahustab ja julgustab last.

Lisaks soovitab Krista lapsele juba enne lasteaeda viimist rõõmsal toonil rääkida, et lasteaed on tore koht, kus saab mängida, kust leiab ka uusi sõpru. Võimalusel võib lapsega aiast mööda jalutada ja rääkida, et temagi hakkab peagi selles hoovis mängimas käima. Ning ehk pääseb eelneval kokkuleppel õpetajatega lasteaia mänguväljakule mängimagi.

Anni puhul on kindlasti mänginud rolli ka see, et ta on näinud, kuidas vanem õde Eliise läheb hea meelega lasteaeda. “Pisem võtab ju ikka suuremast eeskuju.”

Koostöö õpetajatega

Nii lapsevanemad kui ka pedagoogid ja psühho­loogid rõhutavad, et lapse harjumisprotsessis on suur osa sellel, kuidas lapsevanem suhtub täiskasvanusse, kelle hoolde laps jääb. Krista kogemus ütleb, et sõimeskäimist alustava lapse puhul on nii vanemale kui lapsele oluline, et õpetaja tuleks neile poolele teele vastu. “Üksi rühma esikus nutva lapsega hakkama saada ei ole sugugi lihtne,” on ta kogenud. Sootuks lihtsam on, kui õpetaja tuleb rõõmsalt tere ütlema ja võtab lapse heatujuliselt rühma vastu.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu