Kes meist poleks kuulnud soovitust viha korral kümneni lugeda? “No loed kümneni ja siis ikka karjud,” jagab üks vanem oma kogemust. Minu hea tuttav katsub ülekeemisohtlikes olukordades fookust muuta. Ütleb mõttes “apelsin”, kujutab seda endale ette – ning närvisüsteem rahuneb.

Hiljuti lugesin nõuannet kanda ümber parema randme kumme või käevõrusid ning iga kord, kui sa vanemana libastud, tõstad ühe kummi vasakule randmele. Et see tagasi oma kohale panna, tuleb end trahvida: teha lapsele kolm positiivset asja, milleks võivad olla kallistused, head sõnad ja nii edasi. Päeva lõpuks võiks ideaalis kõik kummid tagasi paremal randmel olla.

Nippe ja trikke on palju, sest ma pole kohanud vanemat, kes tahaks oma lapsi kahjustada. Ja me teame, et karjumine kahjustab. Paljud uuringud näitavad, et karjumisel on sama ränk mõju kui lapse peksmisel, see põhjustab halba käitumist ja emotsionaalseid probleeme. Miks siis on nii raske oma halba käitumist muuta, kui me kõike seda teame?

Tavaliselt hakkame karjuma siis, kui vint on viimse piirini käinud. Oled liiga kaua olnud lapsega järeleandlik, mõistev, arusaav – ja lõpuks piisab vaid ühest tühisest asjast, et plahvataksid. Kui tundsid end ära, siis oleks hea õppida oma ajastust timmima. Esmalt märkama, kui miski ei toimi (ka olukordi, kui laps läheb üle sinu piiride), ja seda siis kohe väljendama. Selle asemel et hakata neid asju nagu kana mune enda alla koguma.

Viimane vint võib olla seotud lapsega, ent sageli on tegu su enda ülekoormatusega. Kui sa enam ei jaksa, kui päevastress kulmineerub koduukse taga, kus sa, kaks toidukotti ühes käes, turvahäll teises, pilk jälgimas, et kolmene üle trepiserva alla ei kukuks, avad samal ajal hammastega ust... Tahaksid sinnasamasse laiali valguda. Aga lastel oleks justkui andurid küljes, mis annavad neile signaali, et nüüd on õige aeg emmel mõnd nuppu vajutada.

Kui suudad seejuures rahulikuks jääda, oled medalit väärt! Samas patsutan mõistvalt õlale kõigile, kes hakkavad sellises olukorras karjuma – me oleme kõigest inimesed. Kui oled kurnatud, vajad sa ise tuge. Kui pole partnerit, kellele toetuda, siis on ehk mõni hea sõber telefonikõne kaugusel? Võimalusel soovitan sõjakoldest eemale jalutada. Taandu oma tuppa, mine õue, hinga sõõm külma õhku. Tunnista, et sul on raske. Nuta, kui nutt tuleb. Peksa madratsit, kui oled vihane. Edasijõudnud astuvad veel ühe sammu: vaatavad rahunedes endale ausalt otsa, et leida võimalusi, kuidas korraldada oma elu nii, et kokkukukkumisi poleks või et neid oleks vähem.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu