Vaikselt olen hakanud ka beebikinos käima. See on mõnusalt suur ja hämar, seega natukene nagu istun kodus diivanil, aga lihtsalt hästi suure teleka ees. Olen veidi mures olnud ka, et siseruumis on palju võõraid lõhnu, aga noh terrassil saab jällegi tegelda suitsetajate eest põgenemisega. Paar korda olen palunud kõrvallauas istujaid, et nad ei suitsetaks, aga tavaliselt saan suure pahameele osaliseks ja enam lihtsalt ei julge ning vahetan lauda.

Välja on tulnud aga see, et sama palju, kui mind häirivad suitsetajad, häirib teisi see, kui ma tütar Rumit avalikult rinnaga toidan. Viimasel ajal olen paljudest artiklitest lugenud, et see on nõme, kuidas emad kasutavad imetamist ära selleks, et saaks oma rindu eksponeerida. Vau! Olen mitu korda hakanud juba midagi kommenteerima või vaidlema, aga alati mõelnud, et las see jääda ja vahet ju pole.

Aga mis mind lõpuks ikkagi ajendas kirjutama, oli mu enda elukaaslane Janno, kes tegi mulle restoranis märkuse, et ma tundvat ennast ikka väga mugavalt, kui jätan nibu nii kauaks välja. Ja siis ma vihastusin. Demonstreerisin talle, kui keeruline on kõigepealt katta rind ja panna siis laps turvaliselt vankrisse tagasi. Tõepoolest, kui ma tahaksin uhkusega oma vägevat partiid näidata (mis ongi vägev ja uhke olen ka), siis võib-olla peaksin hakkama hommikuti rinna peal olevaid venitusarme ka puuderdama? Iseenesest, nagu olen aru saanud, siis jäävad mulle pärast imetamist alles „kivid sokis”, nagu on maininud mõned rõõmsamad emad. Võib-olla peakski üldse hakkama paljaste tissidega ringi käima, kuniks neid mulle veel on antud?

Janno proovis küll hiljem seletada, et see ei olnud mõeldud negatiivselt ja et ta lihtsalt nentis fakti, et ma tundvat ennast mugavalt. Aga ma olin juba nii üles köetud kõigi artiklite ja blogipostituste pärast, millele olin viimastel nädalatel sattunud. See, et paljud neist on kirjutanud naised, kes on ka ise emad, ajas mind veel tigedamaks. Käratasin Jannole, et jah, tõepoolest, ma tundsingi ennast su kõrval mugavalt, aga nüüd pärast seda märkust enam ei tunne, ja üleüldse ajab see teema mind endast välja. Seletasin, et tegelikult proovin alati leida sellise laua, kus inimesed jääksid võimalikult mu selja taha, ja kui võimalik, siis lähen ka veidi eemale. Aga esiteks, kui Rumi nutab ja nõuab süüa, siis ma tõesti ei mõtle, et jehuu, mul on võimalus oma tissi välgutada, vaid vaatangi ümberringi, hindan olukorda, võitlen enda sees oleva ebamugavustundega, et mida teised minust küll nüüd arvavad, ja samal ajal siiski proovin Rumile nibu sealsamas võimalikult ruttu suhu susata.

Paar korda olen peatunud ka keset tänavat (nii vanalinnas kui ka lihtsalt teel koju) ning, pole midagi parata, haaranud Rumi sülle, kiskunud rinna paljaks ning siis seisnud ja imetanud, inimesed muiates mööda kõndimas. Rumi ei ole enam väga kerge nõnda süles hoida, seega on oma rinna eksponeerimine, võideldes seljavalu ja tulitavate jalgadega, neil hetkedel viimane asi, mis on mul mõttes. Tore oleks jah talle lutt suhu pista ja siis loota, et jõuame kuidagi koju või varjulisemasse kohta, aga Rumi ei taha lutti. Ta vaatab mind nagu totakat, kui ma seda talle jälle pakkuma hakkan. Limpsib veidi luti otsa ja kui selle talle siiski suhu pistan, oksendab mu lihtsalt täis. (Jah, ma olen erinevaid lutte proovinud ja arvatavasti proovin ka edasi, sest mu nibud näevad vahel välja nagu lillakad maasikad, mida heameelega ei eksponeerikski.)

Siis need „arusaajad” kommenteerijad mainivad, et ei mõelnud selliseid olukordi, vaid selliseid, kus meelega on imetades oma tisse välgutatud ja kasutatud last aksessuaarina. No ma ei kujuta tõesti ette, milline ema seda teeks. Veel vähem kujutan ma ette, kes on need emad, kes teistest emadest üldse nii arvavad. Üks asi, mida emaks saamine on mulle tõesti õpetanud, on see, et emad on vägevad. Kõik emad. Imetavad ja mitteimetavad. Avalikult ja teki all. Aga võtta õigus hakata mõnda teist ema arvustama, kohut mõistma või kõige hullem, kahtlema tema kavatsustes lapse heaolu osas, tundub mulle kohutavalt julm ja ebaõiglane.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu