Endal ülekoormusest pooled juuksed välja langenud – ja siis kutsub hea sõber mind lõbusasse koguperesaatesse. Koos võsukesega. Pöörane mõte, aga ma ütlen endalegi ootamatult jah, sest kes ei tahaks pärast sõgedat unevaest talve end pisut komejandi valguses soojendada! Hing lausa karjub sillerdava naeru järele!

Saate avanguna tuleb vaadata klippi, kus mu viieaastaselt pojalt küsitakse: “Kuidas lõhnab sinu ema?” Vastuseks kostab: “Täiskasvanud inimese higilõhna järele.”

Just nii minuga juhtus.

“Sa oled ikka imeinimene,” võttis sõbranna nägu juhtunust kuuldes hülgehalli tooni. “Et nagu istusid seal lõpuni ja mängisid kaasa? Ma oleks tooliga ühte sulanud, enam ühtegi heli kuuldavale toomata...” Need sõnad lõbustasid mind ja panid end tundma kangelasena, kuid tõele au andes oli ikka raju küll sattuda naeruteraapia asemel kehamahlade teemaliste naljade talumise ja rahu säilitamise intensiivkursusele. Kui midagi sellist juhtub, siis on sul edasiseks põhimõtteliselt kaks võimalust: kas viskad end voodisse ja keeldud vähemalt paar päeva välja tulemast või hingad sügavalt sisse-välja ja lähed vapralt edasi, taskus hindamatu õppetund. Õigupoolest läheb arvesse vaid teine võimalus, sest pisikeste laste emad ei saa kuidagi hakkama sellega, et mahutada päevaplaani lebotamine.

Teada värk, et väikeste inimestega kaasneb kaose ja ettearvamatuse faktor. Protokoll ja etikett neid ei kammitse. Lugesin teismelisena raamatut “Tütarlapsest sirgub naine”. Seal kirjeldati, kuidas üks maimik oli leidnud suure õe kapist hügieenisideme ja avastanud, et see sobib suurepäraselt nukuvoodisse madratsiks. Avastusest olid osa saanud ka majas viibinud peokülalised ja oi-oi, kui häbi kõigil oli. Toona tundus ka mulle, et tõesti, piinlikumaks minna ei saa!

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu