Istusin õdusas raadiostuudios, kus oli just juttu olnud nutitelefonide trendidest. Mina olin seal selleks, et rääkida laste kaasamisest kokkamisse. Ja siis tegi saatejuht sissejuhatuse: nuti­seadmed tunduvad lapse käes suhteliselt ohutud, aga kui mõtleme kombinatsioonile laps ja terav nuga, siis mõjub see olukord palju ohtlikumalt. Milline ajakohane võrdlus, imestasin. Tõepoolest, kumb on ohtlikum, kas nutitelefon või kööginuga?

Neli aastat tagasi seisin silmitsi ootamatu dilemmaga. Vanem poeg Juss, tollal vaid aasta ja kolme kuune, tahtis saada nuga kätte, et aidata mul salatit hekseldada. Olin pisukeses segaduses. Üks pool minust arvas, et see pole hea mõte, ma polnud ühelgi maimikul näinud käes lõikeriista. Samal ajal tõstis minus pead ka anarhistlikum pool: ehk ei peaks liiga palju põdema?

Otsustasin anda pojale noa pihku. Loomulikult mitte matšeete, vaid väikese ja pisut nüriks kulunud kööginoa. Ise seisin kõrval, valmis iga hetk päästma. Aga midagi kohutavat ei juhtunudki! Ta ei üritanud endal kätt maha saagida. Võttis noa ja lõikas kurki, nagu oli näinud mind tegemas. Minul jäi üle kontrollida, kas ta istub toolil ikka kindlalt, seista kõrval ja näidata, kuidas saab lõigata paremini. Ise mõtlesin küll, et kui jõhkralt see kõlab, et laps sai noa kätte üheaastaselt. Aga jätkasin siiski hämarat tegevust meie köögiseinte vahel.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu