Selle äratundmiseni viib mind Pilary enesestmõistetav liigutus, millega ta paneb poisi sülest põrandale. Lihtsalt asetab lapse seisma, ilma igasuguse toe ja turvamiseta. Brandon seisabki kindlalt omil jalul, hiljem toetab käe kergelt lauaservale. Samme ta ilma toeta veel ei tee, küll aga oskab püstiasendist kükki laskuda.

Ema loetleb Brandoni uusi füüsilisi oskusi: juba umbes kuu aega oskab ta patsu lüüa (kui sirutad ühe käe, siis lööb seda ühe käega, kui sirutad kaks kätt, lööb ka tema kahega) ja plaksutada, tõuseb seliliasendist otse istukile (varem pidi tõusmiseks kõhuli keerama), kõnnib tugede najal, laseb aeg-ajalt lahti ja seisab tähtsalt ilma toeta. Samuti harjutab ta diivanilt põrandale laskumist, jalad ees.

Brandon otsustab meie oskuste nimekirja täiendada: ta teeb kindlaks, kas teda ikka tähele pannakse, ja ulatab siis külalisele uhke näoga mänguasja. Reaktsioon: “Aitäh, nii tubli poiss!” teeb lapse rõõmsaks. “Talle väga meeldib kiitus,” kinnitab ka Pilary.

Brandoni arengut arutades jõuame mõtteni, et elu kümnekuuseks saava lapsega polegi enam beebihooldamine, vaid meenutab üha rohkem väikelapse kasvatamist ja temaga koos elamist. Kui alguses oli laps uudne pambuke, kes keeras pereelu omal moel pea peale, siis nüüdseks on temast saanud pere täieõiguslik liige, kelle vajadustega vanemad oskavad alati arvestada ja ilma kelleta oleksid pereüritused mõeldamatult igavad.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu