Eelmise aasta detsembris, korralisel vastuvõtul arsti juures andis poiss ka vereproovi. Selgus, et D-vitamiini näit tema veres oli 26 nmol/l, mis on väga-väga madal. Normaalne miini­mum olnuks 75. Leppisime arstiga kokku, et Mattis hakkab saama D-vitamiini toidulisandina. Omast tarkusest valisin sellise, kus ühes õligraanulis on 1000 rahvusvahelist ühikut (IU). Lähtusin Eesti ametlikest soovitustest, et lastele vanuses 12–18 eluaastat võiks anda päevas 600–800 IU.

Pool aastat hiljem, juunis, käisime Mattisega uuesti arsti juures ning tehti ka uus vereproov. Kuuekuise tableti­võtmise järel oli D-vitamiini tase veres tõusnud vaid 12 ühikut ehk tasemeni 38 nmol/l. Ikkagi väga madal!

Juba järgmisel nädalal sõitsime perepuhkusele Aafrikasse, kus siis oli küll talv, ent ikkagi olime tuhandeid kilomeetreid ekvaatorile lähemal. Hoolimata aastaajast tähendas see intensiivsemat UVB-kiirgust, mida on vaja D-vitamiini moodustumiseks kehas looduslikul moel.

Pärast kolmenädalast puhkust, tagasi Eestis, ei jäänud me ootama uut arstiaega, vaid tegime tasulise vereproovi. Mattise D-vitamiini tase veres oli 58 nmol/l! Mis tähendas, et näit oli paranenud peaaegu 20 ühiku võrra kõigest kolme nädalaga. Kusjuures tegemist polnud isegi mitte rannapuhkusega, kuigi viibisime siiski palju õues, nagu soojamaareisidel ikka.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu