Nädal või paar kodust eemal võib olla kui paradiis – tekivad uued sõbrad, saab mõnusalt aega veeta, ujumas käia, niisama lustida. Kuid laagris võib tulla ka pisaraid – tülliminekul sõbraga või mõne laagrikaaslase vihaga öeldud lause peale. Suur osa lapsi saab laagrisse kaasa mobiiltelefoni ning sellest võib saada alguse suur koduigatsus. Just seda kogesin emana eelmisel suvel, kui olin poja saatnud nädalaks spordilaagrisse ühele Eesti väikesaarele.

Esimese klassi lõpetanud pojale oli see esimene pikem eemalviibimine perest. Tõsi, ta oli olnud kaks ja isegi kolm nädalat suviti maal vanaema juures, kuid vanaema on ju osake perest. Nüüd olid aga treeningu­kaaslased, kellega tal polnud veel kujunenud sõprus­suhteid, pigem vastu­pidi – konkurents oli tekitanud mõne kaaslasega lahkarvamusi, mis laagris võimendusid. Poisse oli palju ja treeneri tähelepanu kõigile alati ei jagunud, mistõttu istus muidu igati seltsiv poeg õhtuti telefoni otsas ja palus, et tuleksime talle otsekohe järele, sest ta tahab nii väga koju.

Süda tahtis rinnust välja hüpata, kui poiss ühel päeval teatas, et teised poisid narrivad teda, põhjuseks seesama pidev koju helistamine. Olin valmis autosse hüppama, et laps poole pealt laagrist ära tuua, kuid uurisin veel igaks juhuks, kas ta ikka kindlalt tahab sealt lahkuda. Mispeale otsustas võitlejahingega poiss siiski lõpuni laagrisse jääda, sest vahetuse viimasel päeval pidi ta kätte saama auga välja teenitud medali.

Poeg pidas lõpuni vastu ja tundis pärast selle üle uhkustki. Tõsi, kodus teatas, et ei lähe enam iial ööbimisega laagrisse. Nüüd on aasta möödas ning pojal pole midagi uuesti laagrisse mineku vastu. Vahepeal on tal tekkinud meeskonna­kaaslaste hulgas sõpru ja seekord läheb ühe treeneri asemel kaasa kaks.

Piisavalt tähelepanu

Õnneks on suuremal osal lastel laagritest siiski positiivsed mälestused. Vanalinna haridus­kolleegiumis õppiva Karli (16) ja Mari (14) ema Jana Perens (47), kes töötab ise samas koolis muusikaõpetaja ja koorijuhina, on laululaagriteski näinud, kuidas vahel kipuvad lastel eemal olles koduigatsusest silmad läikima. Siis on vaja õpetajal või treeneril lapsega lihtsalt rääkida, talle tähelepanu pöörata ja tegevust leida, et laps ei tunneks end üksi. Jana sõnul on lapsele suureks toeks ka tema armas kaisuloom, mida ei peaks häbenema kaasa võtta isegi suuremad lapsed. “Koduigatsuse vastu aitab hästi korraldatud laagritöö, tihe päevaplaan ja huvitav tegevus, toredad söögitädid ja maitsvad toidud ning piisav arv kvalifitseeritud õpetajaid-kasvatajaid-treenereid, kes lapsi juhendavad ja tähele panevad,” räägib Jana. “Ja kui lapsed on varasemast omavahel tuttavad või lausa sõbrad, siis ei pruugi kodu neile meeldegi tulla.”

Viljandist pärit Jana käis ise lapsepõlves Kloogaranna pioneerilaagris. Eelmisel suvel oli ta tütar Mari samas kohas TÜ teaduslaagris, et lähemalt tutvuda loodusteaduste põneva maa­ilmaga. Igaks päevaks oli oma teema eri valdkonnast, alustades bioloogiast ja keemiast-füüsikast ning lõpetades psühholoogia, infotehnoloogia ja keskkonnakaitsega. Õhtuti pakuti lastele kõike, mida üks suvine laager pakkuma peab – vahvaid mänge ja seltskondlikku tegevust. Juhendajate ja kasvatajatena tegutsesid toredad noored inimesed – üliõpilased, magistrandid, doktorandid. Marile oli suvine laagrinädal sedavõrd põnev elamus, et ta plaanib sinna minna ka sel suvel.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu