Mäletan, et keskkooli lõpu­kirjandi lõppu kirjutasin ma tähendusrikka lause “Läbi raskuste tähtede poole” – ilmselgelt mõistmata selle väljendi sügavust ja täit tähendust. Kuigi lapsesaamise soov oli minuga kaasas käinud umbes sama kaua ja sama tugevalt kui soov õppida, töötada, reisida, ennast ja maailma avastada, siis mitte ühegi nimetatud eesmärgi nimel polnud ma oma 30. eluaastaks pidanud märkimisväärselt vaeva nägema. Ma polnud kordagi ebaõnnestunud ega erilisi kaotusi kandnud. Olin harjunud, et minu elus on kõik läinud mu soovide ja ootuste kohaselt.

Kuni jõudis kätte aeg, mil tundsin, et nüüd võiks seniseid õnnestumisi kroonida üks pisike ­inimene, kellele ühel päeval oma teadmisi ja kogemusi edasi anda. Kui ma 2014. aasta sügisel esimest korda lapseootele jäin, sai selgeks, et päris tavaline see ootus ei tule. Selgus, et mul on kaasasündinud eripära – vaheseinaga emakas. Üks mitmest emaka väär­arengust, mis on tegelikult üsna levinud. Sellise emakaga naisel võib lapse­saamine minna ka tavapäraselt, kuid risk raseduse katkemiseks või enneaegseks sünnituseks on suur. Kui rasedus siiski püsima jääb, võib juhtuda, et enneaegse sünnituse vältimiseks on vaja teha emakakaela tugiõmblus, sest sageli kaasneb emaka väär­arenguga ka emakakaela puudulikkus – seisund, mille puhul emakakael võib valutult lahti vajuda.

Minu kui esmaraseda puhul seda siiski ei tehtud, otsustati vaid sagedamini jälgida. Rasedus püsis alguses näiliselt hästi. Hirm hakkas juba vaikselt hajuma, kui see ootus siiski poolel teel kurva lõpu sai – pisipoeg sündis 23. rasedus­nädalal sügavalt enneaegsena ja võitles oma elu eest kaks kuud, enne kui ta jõud rauges. Neid hirme ja tundeid ning tohutut kurbust, mida see kaotusega lõppenud võitlus endaga kaasa tõi, on võimatu sõnadesse panna. Tagantjärele oskan tänulik olla selle eest, et see kurb kogemus tegi mind piisavalt ettevaatlikuks, et oskasin oma teise lapse elu eest teadlikult võidelda.

Nigelad väljavaated

Olles oma loomult põhjalik ja piisavalt jäära­päine, lasin selgeks teha, milline emaka väärareng mul täpselt on. Tänu doktor Marek Šoisile Loote Ultrahelikeskusest sai kinnitust, on tegu on vahe­seinaga emakaga, mida erinevalt teistest vormidest on võimalik üsna lihtsa protseduuri käigus korrigeerida. Kaks kolmandikku vahe­seinast eemaldati ning mulle jäi ilus, seest justkui südamekujuline emakas, kus lootel on kasvamiseks peaaegu sama head tingimused kui tavalises emakas.

Selles südamekujulises pesas otsustas end aasta hiljem sisse seada meie tütar Noora. Kuna mälestused olid veel liigagi värsked, otsustasin seekord end arvele võtta teises haiglas. Sealgi olin ma sagedasel jälgimisel, kuid arstid ei näinud seegi kord vajadust ennetavaks emakakaela tugi­õmbluseks raseduse varases staadiumis. Seda enam, et iga taolise sekkumisega kaasneb risk raseduse katkemiseks. Mina aga olin selleks ajaks oma keha eripäradest nii teadlik, et oskasin märgata ultraheliekraanil emakakaela sisesuudmesse tekkivat väikest lohku. Mu emakakael oli iga kord pisut lühem, kuigi mitte veel kriitiline. Taas tõstsin teemaks emakakaela õmbluse, kuid sain oma südame rahustuseks hoopis karbi hormoontablette, mis pidid aitama raseduse katkemist vältida.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu