Olgu need siis alati armastatud vanad klassikud või hoopis uuema aja mängud, peaasi et õhtuks ikka mõnusa õuelõhna juurde saab!

Õuemänge on sadu. Osasid saab mängida suurema seltskonnaga, osade jaoks piisab vaid paarist lapsest. On mänge, mida mängisid juba meie vanaemad-vanaisad ning mis ei ole ikkagi kaotanud oma võlu. Leidub neid, mida nagu esmapilgul mänguks ei peagi – näiteks puude otsa ronimine, suvine telgielu või kriitidega joonistamine. Mõneks mänguks on vaja abivahendeid, kuid hulgaliselt leidub ka selliseid, milleks piisab vaid mänguhimulisest seltskonnast.

Mida siis ette võtta, kui ruumi ja vabadust on laialt käes?

Kes siis ei oskaks kulli mängida?

Kulli mängides on üles kasvanud põlvkondade viisi lapsi ja seda tagaajamismängu teatakse kogu Euroopas. Mängu idee on ülilihtne: üks lastest on kull ja ajab teisi taga. Keda ta puudub, saab omakord kulliks ning mäng muudkui jätkub. Kullimängus võib olla piiramatu arv osalejaid – mida rohkem, seda põnevam on mäng.

Kullimängul on palju teisendeid.

Pallikull: kull peab palliga visates kellelegi pihta saama.

Kükikull: kõik tohivad liikuda ainult kükakil.

Krabikull: liigutakse ainult krabiasendis. Kuna nii on päris keeruline liikuda, toimub mäng väiksemal piiratud alal. Seda kullimängu saab edukalt mängida ka ruumis.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu