Eylin Kuusemäe (29) teine laps Theo Oliver nägi ilmavalgust alles mõned nädalad tagasi, 9. mail. Kui oma esimest tütart Thea Anettet (9) kandes lasi naine end jälgida riigikliinikus, siis Theo Oliveri oodates usaldas ta selle töö erakliinik Fertilitase arstide ja ämmaemandate hooleks.

Eylini sõnul on neid põhjusi mitu, miks ta erakliiniku kasuks otsustas, kuid põhiline on kindlustunne, et ta saab sealt alati maksimaalse hoole koos selgitustega, ilma et peaks ise pidevalt muret tundma, milliseid uuringuid ja miks talle oleks tarvis veel teha. “Esimese rasedusega olin arvel Mustamäe polikliinikus, kus ma sain küll hädavajaliku jälgimise ja uuringud, kuid ma ei tundnud end kunagi päris kindlalt. Näiteks 22. rasedusnädalal ei tundnud ma veel lapse liigutusi, mispeale suunas arst mu ultrahelisse ja ütles üsna emotsioonitult, et lapsel võib olla neuraaltoru defekt. Arstipoolse kommentaariga ei tulnud kaasa ühtegi selgitust, mistõttu pidin kodus end magama nutma, kui olin internetist lugenud, et neuraaltoru defekt võib tähendada sügavat puuet. Õnneks ultraheliuuring lükkas selle koleda kahtluse ümber ning mul sündis terve laps. Ometi tekitas olukord minus pingeid, mida üks rase naine ei peaks tundma,” meenutab Eylin oma kogemust riiklikus kliinikus.

Teda häiris ka see, et arst ei jaganud talle kui esmarasedale inimlikke nõuandeid raseduse, sünnituse ja väikelapse hooldamise kohta. “Erahaiglas käies oli kõik täiesti vastu­pidine sellele kogemusele, mille sain riigikliinikust: sain nüüd rasedana piisavalt nõustamist ja mind kuulatakse. Näiteks on mul alati olnud probleem madala hemoglobiinitasemega, mis raseduse ajal veelgi süvenes. Kui riiklikus kliinikus määratakse rasedatele kohe vereproovis madalat näitu nähes rauapreparaadid – mis oleks süvendanud mind niigi vaevavaid kõhuhädasid –, siis Fertilitases rääkisime ämmaemandaga probleemist süvitsi ning jõudsime kokkuleppele, et proovin enne rauapreparaatide kasuks otsustamist korrigeeritud toitumisega hemoglobiinitaset tõsta. Ta oskas mulle soovitada toiduaineid, mis aitavad asja tasakaalus hoida.”

Lisaks meeldib Eylinile väga, et erakliinikus sai ta rohkem uuringuid kui riiklikus – iga väiksemagi kahtluse peale suunatakse rase lisauuringule, mille olemust talle eelnevalt korralikult selgitatakse. Riigihaiglas peavad arstid ja ämmaemandad kinni pidama rangelt napist eelarvest, mis jätab lapse­ootel naise hinge hirmu, et tehakse vaid hädavajalikud uuringud.

Eylin ei pea seda õigeks, et inimesed peavad suuri summasid erakliinikutele tasuma, et saada piisavat hoolt ja jälgimist. “Ma näen, et inimesed mu ümber on meie meditsiini­süsteemi suhtes rahulolematud, kuid jõudlus selle muutmiseks puudub. Ma tahaksin usaldada riiklikku süsteemi, kuid täna ma ei saa seda teha, ilma et mul kogu aeg mure hinges oleks. Ma ei ole meditsiinilise haridusega ega taha pidevalt otsida ja mõelda, mida mu sümptomid tähendada võivad või milliseid uuringuid peaksin arstilt juurde küsima – kahjuks aga riiklikus süsteemis see just niimoodi on. Vastasel korral võidakse midagi kahe silma vahele jätta.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu