Paljud lapsed kasvavad peredes, kus ema ja isa on lahutatud ning tülid eelnevast kooselust on jäänud lahendamata. Imestatakse, kuidas varemalt nii mõistlik ja innukas laps on ühtäkki muutunud problemaatiliseks ja kiuslikuks. Süüdistatakse kõike ja kõiki peale iseenda, mistõttu pinged kasvavad ja probleemid kuhjuvad. Täiskasvanud ei oska viha ja valuga toime tulla. Suurimateks kannatajateks jäävad aga lõppude lõpuks lapsed, kes seisavad kahe tule vahel ning on sunnitud poolt valima.

Kadi (34, nimi muudetud) ja tema lapse isa on lahus elanud neli aastat. Ühine laps Henri (8, nimi muudetud) on sellest ajast saadik elanud koos emaga. Ühises elukorralduses ei suudetud aastaid kokkuleppele jõuda ning kõige selle keskel on pidanud toime tulema ja kasvama väike poiss. Viimase aastaga on õpitud üksteisele andestama, minevik on jäetud seljataha ning vanemate omavahelises suhtes on kasvanud lugupidamine. Koos on muututud vastutus­võimelisteks lapsevanemateks.

“Elasime lapse isaga koos 13 aastat. Kui ühel päeval asjad võeti ja välja koliti, kukkus kogu mu maailm kokku,” tunnistab naine. Abikaasa jättis pere maha teise naise pärast. Kadile tundus olukord lootusetu, lahutus valmistas raskusi ja ebamugavust. Ta otsustas endise partneri ja endise eluga täieliku lõpparve teha. “Piinlik tunnistada, aga ma ei mõelnud kordagi sellele, mida mu laps tunneb või tahab,” arutleb Kadi. Algselt üritas ta igal võimalikul moel lapse isale last “keelata”, kuid sai ajapikku aru, et mees tema protestiga ei lepi. Seejärel lepiti kokku, et poeg veedab nädalavahetused isaga. “Ka sellise elukorraldusega ei suutnud ma leppida, minus oli nii palju viha ja raevu, mida ma ei osanud alla suruda.”

Tülid ja vaidlused pojaga

Tegelikult on Henri isa alati olnud kohusetundlik ja hooliv. “Ta on täpselt selline mees, kelle üle laps tunneb uhkust ja keda ei pea häbenema.” Kadi tunnistab, et tal oli hirm, et lapsele meeldib isaga rohkem kui temaga ning ta soovis iga hinna ees, et laps sõltuks kõiges eelkõige temast. “Kui laps oli nädalavahetuse isaga veetnud ja pärast seda koju tuli, siis tahtis ta alati rääkida, mida nad olid koos teinud. Mulle oli see välja­kannatamatu ja ühel päeval karjatasin talle, et siin majas me isast ei räägi.”

Seejärel tundis Kadi, kuidas poiss hakkas muutuma. Henri oli kuuene, kui ei tahtnud enam emaga eriti suhelda ega koos aega veeta. Naine tunnistab, et laps oskas temaga hästi manipuleerida, muutus kiuslikuks ja jonnis pidevalt. Tagantjärele mõeldes saab ta aru, et poiss oli pettunud ja kurb, kuna vanemad ei suutnud omavahelisi probleeme lahendada. “Ta oli nii väike, kuid teadis vist väga hästi, mis minu ja isa vahel toimus.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu