Kurtsin mehele, et miskipärast on tita olnud öösel ja hommikul veidralt rahulik. Sünnitustähtaeg oli läinud mõned päevad üle. Naljatlesime, et küllap on see vaikus enne tormi. Märt läks tööle ja mina otsustasin, et aitab! Rohkem ma oodata ei jaksa ja täna või homme on see päev, kui ta sünnib. Raseduse teine pool oli olnud päris väsitav: küll olin haige, siis ei saanud üldse magada. Ei tea, miks on nii tehtud, et ema ei saa raseduse ajal magada ega ammugi mitte siis, kui titt on sündinud! Kohe mitu head aastat.

Igatahes panin riidesse ja mõtlesin, et teen kevadise päikesepaistelise ilmaga ühe megasuure jalutusringi ja lasen elul ennast viia, kuhu ta viib... Seadsin sammud linnahalli poole, sest üks kõhuga tuttav oli seal treppide peal kõndimas käinud, kui oli samuti kärsituks muutunud. Nii ma siis kõndisin aegluubis üles-alla nagu paksuks läinud Rocky Balboa. Üleval olles nägin taamal teletorni ja sain aru, et vaat sinna pean ma minema!

Tee peal kohtasin esimest kirjut liblikat. Teletornist liftiga alla sõites püüdsin ette kujutada, kuidas ka beebi vaikselt allapoole vajub. Naersin omaette, et vaat kus zen värk. Täiuslikust zen-olemisest oli puudu veel üks rahustav jalutuskäik botaanikaaias. Istusin seal suure padakonnana soojas niiskes roheluses, koju minnes nägin taevas esimest haneparve saabumas. Supertäiuslikust zen-olemisest oli puudu veel kerge jooga ja suhtlus beebiga, et ta ikka rahulikult ja mitte väga valusalt ilmale tuleks. Veetsimegi õhtul mõnusalt aega, teadmata, mis tormilaine peagi saabub.

Siinkohal tõstan käed üles ja tunnistan, et pean nüüd kõik oma mütsid ära sööma, sest kõik läks risti vastupidi plaanitule! Seda, et sünnitus kujuneb 32tunniseks õudusmaratoniks, ei osanud üldse oodatagi. Ja mina veel naersin viimasel kohtumisel ämmaemandaga, kui ta küsis, kas mul sünnitusplaan on tehtud, ja lisas muiates, et eks nagunii läheb risti vastupidi. Vastasin talle mõttes, et vaatame-vaatame seda asja, minul tuleb igatahes kõige mõnusam ja kiirem sünnitus!

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu