Ave Karja (29), kelle viieaastane poeg käib Mustamäel lasteaias, kurvastab, et õues käiakse liiga vähe. Alles oli tal kasvatajaga juttu, et varsti enam lastega õhtupoolikul õue ei mindagi, sest väljas läheb pimedaks ja ilmad külmenevad. “Minu meelest on see imelik põhjendus. Samas ei saaks lapsed ka juba sellepärast õhtul enam välja minna, et oktoobris algavad huviringid. Kui õhtupoole on üks õpetaja, siis ta ei saagi olla kahes kohas korraga – käia õue ja toa vahet, et vaadata, kas mõni laps on ringist tulnud ja võiks ka tema õue suunata. Õpetaja abi aga lahkub juba pärast õhtuoodet.” Avel on valus võrdlusmoment: eelmises lasteaias oli õpetajate graafik teistmoodi ja väljas käidi ka õhtul, kui huviringid lõppesid. Külmema ilmaga mindi kasvõi kümneks minutiks õue jalutama, et natuke nina ja tube tuulutada.

See, et õues oleku aega jääb vähemaks, teeb kurvaks ka poja. “Praeguste sombuste ilmadega ei minda sageli üldse välja, olgugi et laia vihma ei saja. Enamikul lastel on kummikud ja vihmakindlad joped-püksid, aga ikka ei minda, sest mõnel lapsel on ainult botased,” räägib Ave. Õppeaasta alguses ütleb direktor küll, et iga ilmaga käiakse lastega väljas, aga reaalsus on teine.

Koerailm meeldib

Uku (3 a 10 k) ja Ago (1 a 8 k) ema Kaidi Tara (31) on rõõmus, et nende lasteaias Rõngus lastakse lastel piisavalt õues mängida. Tema ise ei tee probleemi, kui lapsel on riided porised. “Seal ongi meil sellised riided, mis on mängimiseks. Ma ei eelda, et väliriided on kristallpuhtad, ma ei pese neid ka iga päev,” räägib Kaidi. “Olen aeg-ajalt Facebooki gruppides emadelt kriitikat kuulnud, et kujutage ette, viisin lapse lasteaeda heleda mantlikese, kleidi ja sukk­pükstega ning õhtuks olid riided mustad! Minu teada lapsed riietuvad suures osas ise ja lasteaeda ei tasu üldse jätta riideid, mida selga panna ei tohi.”

Tartu Helliku lasteaia õpetaja Heily Leola märgib, et nemad käivad oma rühmaga iga ilmaga kaks korda päevas õues. “Õnneks on suuremal osal vanematest selle üle hea meel, aga ikka on ka mõni selline vanem, kes seda ei poolda, sest ta ei usu, et lapsed halva ilmaga õue minna tahavad. Aga nad tahavad, nad lausa naudivad vihma ja tuisku!” Leola ütleb, et kuna neil on rühmas kuivatuskapp, siis saab hommikused märjad riided õhtuks ilusti ära kuivatada. Peaaegu kõigil lastel on ka vihmariided olemas ja vanematelt saadud luba end märjaks teha – see on ju lõbus!

Pärnu lasteaia Trall õpetaja ja samas aias käiva kolmese ­Rosabella ema Kristi Pihlak möönab, et tervisekaitse nõue reguleerib küll mingil määral lastega õues olemist, kuid iga lasteaed (ja ka iga rühma õpetaja) otsustab eraldi, kui palju nad õues käivad. Emana on ta rahul, et nende lasteaias on ideaalne päevakava, kus alla kolmeaastased on õues iga päev kella 10.30–12, võimalusel ka õhtupoolikul 16.15–18. “Õues olek on asendamatu. Kui toas on reeglid, et räägime vaiksema häälega, kõnnime ja mängime rahulikke mänge, siis õues saab muud teha – joosta ja kui vaja, siis end tühjaks kisada, hullata, mängida, kukerpallitada. Lapsed on ju elu õied. Õied vajavad kasvamiseks soojust, vett ja õhku. Seega anname iga päev oma lastele neid kolme komponenti,” ütleb Pihlak muheledes.

Õues käiakse nende lasteaias iga ilmaga ega peljata ka väiksemat uduvihma. “Lapsevanemad on sellega kursis ja igal sügisel tuletame koosolekul meelde, et lapsel oleks õues mängimiseks sobiv riietus ja igaks juhuks vahetusriided kaasas,” lisab ta. “Meie lasteaed propageerib õues olekut, õues õpet ja ka mitmed traditsioonilised üritused peetakse meil väljas. Meil on suur ja mõnus õueala ning seal majakesed juhuks, kui vihma peaks sadama.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu