Kaire (35) ja Renno Veinthali (41) kõik kolm last – Sandra (11), Hendrik (7) ja Kristjan (5) – on käinud Tallinnas Männi lasteaias, noorim käib seal praegugi. “Oleme lasteaia õppetegevusega väga rahul. Pea iga päev on seal koolitunni moodi aeg, kus lapsed on ringis või istuvad laudade taga ja kuulavad õpetajat. Lapsed on meid ikka korduvalt üllatanud oma teadmistega! Näiteks seletas tütar viiesena, mis vahe on maarjakasel ja arukasel. Või kui me kodu lähedal puulehti korjasime, rääkisid nad, kuidas neid õpetati vahet tegema lepal ja paplil,” kiidab ema. Männi laste­aias peetakse kinni koolieelse lasteasutuse õppekavast. Kaire ja Renno arvates ongi nii õige, sest lasteaed on õpetamise ja arendamise koht, mitte hoiuteenus, kus põnnid lihtsalt järelevalve all oma päevi veedavad.

Pere on tähele pannud, et Männi lasteaia õpetajad kasutavad väga erinevaid ­meetodeid: palju on õuesõpet, uurimist, katsetamist, läbiproovimist ja teemapäevi. Näiteks tehakse koos võileibu, küpsetatakse ja kaunistatakse piparkooke. Lapsed teevad teatrit ja käivad teatris, samuti osalevad mitmesugustel konkurssidel. Käiakse muuseumides ja raamatukogudes, linnaga tutvumas ja näitustel, eriti just eelviimases ja viimases rühmas. “Ise me ei jõuaks lapsi kõiki neid kohti külastama viia,” on Kaire selle eest tänulik.

Nii Kaire kui Renno leiavad, et õpetamine nende lasteaias on süsteemne. “Näiteks ühel sügisenädalal olid teemaks rändlinnud. Esmaspäeval räägiti, kes rändavad, miks ja kuhu; teisel päeval vaadati lindude pilte; kolmandal tehti õues õppekäik ja jälgiti linde; neljandal kuulati lindude hääli ja viiendal joonistati neid. Lisaks räägiti mõni teemakohane muinasjutt. Numbreid, tähti ja kella õpivad nad igapäevaselt. Õpetajad teevad õppimise huvitavaks, nii et ma pole kunagi kuulnud, et lapsed ei tahaks kaasa teha – see on nende jaoks nagu osa mängust. Väga ootavad neid tunde koolieelikud, kellel muidu võib lasteaias hakata igav.”

Kaire möönab, et tähelepanuvõime, eriti just väiksematel lastel, on erinev. Ometi läheb aeg kiirelt, kui lapsed saavad õppetegevuses osaleda ka vabamas olekus: mõni kuulab õpetajat pikutades, mõni istudes, mõni joonistab samal ajal.

Eelkool  kas sild lasteaia ja kooli vahel?

Kaire ja Renno näevad aga lasteaia ja kooli õppetegevuses ka erinevust. Koolis peavad lapsed tundide kaupa paigal istuma, samal ajal kui lasteaias on õppimine tehtud mänguliseks, huvitavaks ja ka füüsiliselt mugavaks. Uus töökorraldus esimeses klassis on lastele harjumatu ja ilmselgelt liiga järsk üleminek. “Koolis tuleb latti allapoole lasta või lasteaias kõrgemale tõsta. Esimesse klassi minnes peaksid lapsed tähti tundma ja silpe kokku lugema – lasteaia­õpetajad annavad selleks oma parima, aga nii head tulemust, kui koolis tegelikult oodatakse, tavaliselt siiski ei tule,” arutleb Kaire.

Eelkool võib seda lünka küll täita, kuid Kaire ja Renno arvates pole see kuigi hea variant. Esiteks on eelkool tasuline ja toimub vaid korra nädalas. Teiseks pole kõigil peredel selleks võimalustki. “Meie lapsed pole eelkoolis käinud – kõik on õppinud vanaemaga ja lasteaias lugema-arvutama üsna varakult. See on neile esimeses klassis alustamise veidi lihtsamaks teinud. Mingisugust drilli või lisaõpet nad saanud ei ole, küll aga tegelevad kodus palju joonis­tamise, kirjutamise ja lugemisega, vahepalaks legod ja lauamängud.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu