Kui suvel jooksis teleekraanil tõsielusari Heidi Hansost, kes lastega maale elama kolis, õhkasid nii mõnedki noored pered, kel linnakorteris kitsaks kipub jääma: läheks äkki ise ka maale elama! Nii julgustav tundus see kõik. Kas päriselt on ka elu maal nii lihtne?

Kui me Karula rahvuspargist paari kilomeetri kaugusel asuvale Lüllemäele, Savilöövi tallu külla sõidame, on oktoobri kõige tuulisem ja vihmasem päev. Puud on tuulest lookas, jahimehed peavad tee ääres põdra­jahti. Nende selja taga kõrguvad hiiglaslikud riidad suvise tormiga murdunud puudest. Ligi kilomeetrine teelõik suurelt maanteelt Põimu (31) pere kodutaluni on üsna mudane. “Tõeline maaidüll…” arutame isekeskis. Põimu juhatuse järgi leiame maja lihtsa vaevaga üles, sest päris uusi elamisi on seal silmapiiril vaid kolm. Üks neist, mäekülje taga, tuule ja võõra pilgu eest varjus, ongi nende pere kodu.

Taluõuel võtab meid vastu tellistest laotud tuleasemest immitsev suitsuvine. “Mõtlesime, et hakkame maja ümber kogunenud prahti põletama, aga ei jõudnudki,” lausub uksele vastu tõtanud perenaine Põim, süles pesamuna Korp (1 a 2 k). Kohe saabuvad meid tervitama ka pere kõige karvasemad liikmed: krantsikutsikas Liisu, Põimu isa koera välejalgne järeltulija, kellele järgneb väärikal sammul kassiemand Ints. Toas on ootamas alles veidi aega tagasi pikast laupäevasest hommiku­unest ärganud vanem poeg Vesse (4), Põimu tütar Ere Lee (14) ja väärikas peremees Rolf (31).

Kodukoha otsinguil

“Meil on siin veel kõik pooleli,” juhatab Põim meid kööki, kus pliidiserval lõhnab otse ahjust tulnud õunakook. Õunapuid on Põimu ja Rolfi koduaias päris mitu, enamasti saavad õunad koogiks aga hoopis tütar Ere käe läbi, sest Põim ennast eriliseks küpsetajaks ei pea. Kui ma maheda talutoidu teemaks võtan, kostab Põim, et ega neil söögi tervislikkusele ülemäära rõhku panna pole mahti. Enamik toitu ostetakse poest: sõidetakse kas paari­kümne kilomeetri kaugusele Valka või siis pisut lähemale Antslasse, kuhu Rolf oma töö tõttu muusikakoolis niikuinii mitu korda nädalas satub.

“Naturaalmajanduslikus mõttes ei ole me veel siinsesse kogukondlikku süsteemi juurdunud, aga eks me aeg-ajalt ikka ostame mõnest naabertalust sea-, lamba- või loomaliha ja paneme sügavkülma. Vahel saab ka mune või piima,” lausub Põim. Ise pole nad loomapidamist plaaninud, selleks on maja ümber olev maa liiga ahtake. “Meil on plaan võtta kana

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu